Mihkel Raud keeras põhjatule pudelile korgi peale 2. augustil 1990. aastal. Olles sel hetkel vaid 20-aastane, kuid langenud Viinakuradi küüsi, tundis Mihkel, et tema elu lõppeb õige pea kui resoluutset otsust ei tee. Kuigi lähedased ja sõbrad olid mures juba mõnda aega, teab Mihkel suurepäraselt, et lähedased selles mures kuigi palju aidata ei saa. Alkohoolikut saab aidata vaid alkohoolik.
Olgugi, et nüüdseks on Mihkel olnud kaine eluga seotud juba 30 aastat, kannab ta senini kummalist taaka, mis on justkui nooruses tehtud eksimuste kummitus. Paljud ilmselt ei teagi, et Mihkel on alkohoolik, kuid tilkagi alkoholi ei tarbi, ega saakski. Need aga, kes teavad või oletavad, mõistavad mehe täiesti alusetult ja ebaõiglaselt hukka.
"Paljud ei teagi, et ma alkohoolik olen. Ja need, kes sellest teavad, arvavad, et ma teen seda siiani ja joon iga päev kaks pudelit viina," kirjeldas ta.
"Igal hommikul, juba üle 30 aasta ma ärkan ja mõtlen: mul ei olegi pohmelli, kas pole imeline?" rääkis Mihkel. "Ja ma alati ärkan selles samas voodis kuhu mäletan, et magama läksin. See on teine väga oluline muudatus."
Minevikus eksimustespiraali sattumisest annavad talle endiselt tunda sellest saadud tervisekahjustused ning kohutavad mälestused, mil ta pohmelli tõttu kolm nädalat jutti üleval oli ning haiglasse sattudes joomahulluse käes võbeledes viirastusi ja nägemusi nägi. Kõik see pani meest tegema juba väga noores eas elumuutva otsuse, mis on suuresti põhjus, et Mihkel Raud tänaseni meie seas on.
Vaata kogu intervjuud Mihkli teekonnast kainuseni ja milline sündmus on tema mällu põlenud elu ja surma küsimusena, artikli päisest!