Hiljuti esilinastunud „Sipsiku“ film langes suure vastuolu küüsi, kui paljude meediaväljaannete kohaselt on tegu laste jaoks liiga õudse filmiga.
Ameerika Ühendriikidest spetsiaalselt filmi esilinastuseks koju naasnud Mihkel Raud sõnas, et ei oleks kunagi arvanud, et „Sipsik“ vajab päästmist. Raud oli ise ka natuke filmi tegemise protsessi juures, kui abistas tegijad stsenaariumi eesti keelde tõlkimisega.
Mingis mõttes algas Mihkel Raua seos raamatutegelasega ehk juba varem, sest tegelaskuju lõi tema isa Eno Raud.
Võrreldes tema isa loodus Sipsikut sellega, kes nüüd kinoekraanidele jõudis, ütles Mihkel Raud, et need on väga erinevad. Põhjus lihtsalt ajas, millal nad välja tulid. Eno Raud kirjutas „Sipsiku“ 1961. aastal sügaval Nõukogude liidus, saades seega uuel aastal juba 60. Ott Sepa häälega Sipsik on aga 2020. aasta Euroopas midagi muud.
„Vanavanematel, kes oma lapselastega kinno lähevad, ei ole põhjust sellest filmist oma lapsepõlve otsima minna,“ kommenteeris Mihkel Raud „Ringvaates“. „See film on tehtud ikkagi tänastele lastele, kes on nelja, viie, kuue, seitsme, kaheksa või üheksaastased.“
Mihkel Rauale film meeldis. Ta tõi välja, et aastate jooksul on loodud mitmeid erinevaid Sipsiku versioone, alates teatrilavastusest ja lõpetades multifilmidega. Kõikide nende juures julgeb Mihkel Raud väita, et uus film on üks parimaid „Sipsiku“ versioone, mida tema näinud on.
Telemees ja muusik käis kolmapäeval terve perega filmi esilinastusel ning kuigi üldine mulje oli positiivne, siis oli kõikidel pere vanematel liikmetel väikeseid detaile, mis neile ei meeldinud. Mihkel lisas, et kui talle poleks film meeldinud, siis ta ei oleks sellest „Ringvaates“ rääkimas.
Kuigi filmitegelased pärinevad Eno Raua loodud raamatust, siis on filmisüžee midagi muud, kui 1961. aastal kirja pandi. Mihkel Raud ütles, et kõik projektid, mis tehakse raamatute põhjal, peaksidki olema eraldiseisvad ning pakkuma välja oma loo ja versiooni. Seda usub ka Mihkli ema Aino Pervik, kellele samuti uus film meeldib.
„Sipsikut“ saatvale kriitikale vastas Mihkel Raud positiivselt. Tal on rõõm kuulda, et isegi 60 aastat hiljem on inimesi, kes kaltsunuku pärast südant valutavad ja kellele läheb korda, mis temast saab.
„Ma usun inimeste õigusesse arvamust avaldada ja sellesse, et neile ei pea see film meeldima,“ ütles Raud. „Mind natukene häirib see, et filmist on joonistatud mõnes kohas pilt, mis ei vasta tõele. See ei ole depressiivne film, seal ei ole röhitsevat, rõvedat slängis jauravat patsaani. See ei ole tõsi. Mõnes kohas on see diskussiooni läinud minu maitsele natuke liiga hüsteeriliseks.“