Mees mitme mütsiga, Mihkel Raud, teatas 7. septembril, et pöördub tagasi oma ammuse ja esimese kire juurde ning on sõlminud plaadilepingu. Sky.ee uuris mehelt, miks just nüüd ning milliseid privileege koostöö pakub, mida pelgalt tuntud nime eest tavaliselt ei saa.
Mihkel Raud õrritas juba mõni aeg tagasi, et on tagasi muusikamaailmas omanimelise bändiga ning annab teada, et tema esimene singel ilmub oktoobri alguses. Singel sünnib koos värske koostööpartneri plaadifirmaga Made In Baltics, mis on maailmakuulsa plaadifirma Sony Music Entertainment'i tütarfirma.
Mihkel avaldas Sky.ee'le, et soov muusikamaailma tagasi pöörduda on küpsenud juba mõnda aega. Aasta alguses hakkas ta kokku panema oma bändi ning järgmise loogilise sammuna tundus ka koostööpartnerite leidmine. "Hakkasin otsima inimesi, kes tahaks meiega seda muusikalist teekonda jätkata, et tegemist ei oleks sellise ühekordse asjaga, vaid teekonnaga, mis ikka kestab," selgitas muusik.
Nimi "Mihkel Raud" kannab endas juba väga suurt infotulva, mis koputaks valla nii mõnegi tundmatumale muusikule suletuks jääva ukse. Mihkel leiab, et kuigi varasem muusikaline tegevus on kindlasti heaks baasiks, ei saa pikalt vana rasva peal ligu lasta. "Muusikamaastik on selle aja jooksul totaalselt muutunud kui mina seal viimati tegutsesin. Kõige tähtsam selle partnerlussuhte juures on kindlasti ka head ideed. Made In Balticsi tiimil on väga palju häid ideid, mida saame vahetada ning lisaks ka inimesed, kes tegelevad muusikamaailma erinevate aspektidega, just selle poolega, millega artist või laulukirjutaja tegelema ei peaks."
Paljud kodumaal tegutsevad muusikud igatsevad hoopis välismaal jalga uksevahele saada, Mihklil on esimene samm selles osas juba näiliselt tehtud - pool tema elust on ju seal. Kas ei ole käinud peast läbi hoopis Ameerikas oma muusikukarjääri jätkata? Küsimusele vastab Mihkel naerdes: "Ma ei taha kõlada kuidagi banaalsena, aga ma olen juba piisavalt vana, et mõista - Ameerikas läbi lüüa on äärmiselt raske, eriti minu eas."
Ühe olulise aspektina, miks temas pole isegi seesugust ambitsiooni tekkinud, toob Mihkel välja selle, et soovib musitseerida eesti keeles. "Ma ei taha kellegi ambitsioone maha suruda, kindlasti peab üritama, kuid mina leian, et eestikeelset muusikat pole maailmas kunagi liiga palju ning olen teadlikult sihtinud oma loomingu just siinsele publikule," lisas ta.
Muusikalise stiili osas ei vajuta mees Mr. Lawrence'i ja Mihkel Raua vahele rasvast punkti, mis tähistaks ühe ajajärgu lõppu ja teise algust. Et koostöö Made In Balticsiga sai eduka alguse just seetõttu, et varasem muusikaline tegevus ka plaadifirmale sümpatiseeris, tunneb Mihkel end enesekindlalt jätkamaks rajal, mis sütitab temas tule. "Minu juured ulatuvad kuskile 80ndatesse. Aega, mil tegin ise aktiivselt muusikat ja kuulasin seda. Kõla on loomulikult kaasaegsem, sest tegijad on teised. Kindlasti saab minu looming olema eestikeelne. Poplugusid on maailmas palju, liiga palju, kuid eestikeelseid pole eales küllalt."
Mihkel Raua bändis mängivad juba tuntud nimed, kelle panust muusikaloomesse Mihkel väga sügavalt hindab. "Eric Kammiste, kes on mõneti ka nagu minu parem käsi. Tema produtseeritud on ka meie esimene lugu, mis oktoobris ilmub. Antti Kammiste, kes on Ericu isa, klahvpillimängija, kes oli mäletatavasti ka bändis Mr. Lawrence. Tõnis Kivisild mängib bassi. Temaga kohtusin läbi Lenna. Trummide taga on Mikk Simson, keda ma pean Eesti üheks parimaks trummariks," juhatab Mihkel oma bändi väga aupaklikult sisse.
Äsja pöördus muusikaareenile tagasi 40 aastat vaikinud menubänd ABBA. Kriitikute arvates ei ole bändi uus looming midagi sellist, mis ilma selle külge kinnitatud brändita suudaksid erilisi laineid lüüa. Kas sarnane saatus võib ees oodata ka Mihklit ennast? Ega ta karda?
"Kindlasti paneb juba tuntud nimi teatud ootused, kuid seda ma ei karda, et mu plaadifirma mulle mingis mõttes turja kargab. Nad on teadlikud, mida olen teinud Mr. Lawrence'i ajal ning jätkan sarnases stiilis, kuigi kuna muusikud on teised, on ka kõla hoopis teistsugusem," selgitas Mihkel. Uude repertuaari mahuvad näiteks Lennale kirjutatud palad, mida mees ise laulab, oodata on uusi eestikeelseid lugusid ning ka mitmeid teisi palasid, mis muusikule väga sümpatiseerivad.
Oma publikuks peab Mihkel neid, kes on pidanud muusika hiilgeajaks just 80ndaid. Lava ees näeb peamiselt omaealisi või kümmekond aastat nooremaid. "See muusika, mida hakkan tegema mina on ju risti vastupidine sellele, mida viljeleb näiteks minu poja bänd Neon Fir. Kuigi mõlemad ujuvad seal popmuusika piirimail, me ei hakka ju omavahel konkureerima ega musitseerima samale kuulajaskonnale," arvab ta. Naerdes lisab ta, et õnneks jõuab üks inimene kuulata rohkem kui ühte bändi või stiili.
Tänavune aasta on üldse päris erakordne: pärast 40 aastast pausi saame tagasi tervitada ABBA, Vanilla Ninja taasühines ning ka Mihkel Raud sõlmis just värske plaadilepingu. Samal ajal otsitakse 8. Eesti superstaari ning Eesti Laulu korraldustiim on teatanud, et võistlema hakkab 20 loo asemel hoopis 40. Kas Eesti muusikaareenil on üldse ruumi uutele muusikutele või hakkab toimuma üleküllus, mis omakorda langetab muusika kvaliteeti ja miks mitte ka tasu? "Ma ei arva, et praegusel ajal oleks muusikat kuidagi rohkem kui varem, muusikat on alati palju olnud ja hea muusika leiab alati kuulajad," arvab ta.
"Ma ei näe, et ma hakkaksin konkureerima staarisaatest tulijatega või praegu popmuusikamaastiku tipus tegutsejatega. Vanade tulijate tagasitulek ei muuda muud kui, et erinevas vanuses kuulajatel on laiem valik. Need inimesed, kes sind nooruses kuulasid on nüüdseks suureks kasvanud ja jääb vaid loota, et nad on kasvanud sinuga ühes taktis," kirjeldab Mihkel.
Mihkli nime juures leiab tihti kirjelduse, mis on kaks rida pikk: muusik, kirjanik, telesaatejuht, kohtunik, ettevõtja - nimeta vaid! Arusaadavalt on kõik need rollid omavahel tihedalt seotud ja viisil või teisel siiski loomemaailma tindipotti kastetud. Iga amet nõuab enda avamist ikka uuest küljest. Kuid millises rollis tunneb Mihkel end kõige mugavamalt ning milliste saavutuste üle tunneb ta ka kõige rohkem uhkust?
"Kõrvalt võib tunduda, et vana paneb nagu orav rattas, aga tegelikult neid projekte kõiki pole üldse nii palju," muheleb ta. Ta juurdleb pikalt, kuidas leiab igas oma ametis ja ülesandes midagi põnevat ja meeldivat, kuid hääles tärkab hoopis elavam noot kui selgitab, et muusika oli tema esimene kirg ja ambitsioon ja kõik muu on lihtsalt kuidagi juhtunud ja tema juurde tulnud.
Lõpuks jõuab kergendusohke saatel lauseni, mille siirast väljaütlemist sooviks kogeda kõigil, vähemalt kord elus: "Üle kõige olen ma õnnelik just muusikat tehes. Tunnen ennast selles kõige rohkem iseendana ja olen tõesti, tõesti õnnelik."
Sky.ee soovib Mihkel Rauale terasest närvi ja mõnusat teekonda tulevikku! Teretulemast tagasi!
