“Elage oma elu!”, “Mis see teie asi on, kes koos või lahus on” leiab alatasa kommentaare, kui mõni lahkuminekuuudis kodumaad raputab. Erand ei ole ka eelmisel nädalavahetusel lahvatanud Padarite lahusolek – hetkel tõelise cliffhängeriga pooleli jäänud episood perekond Padarite avalikkuse silme all vändatud tõsielufilmist.
Mis juhtus ja miks, ei tea keegi peale osapoolte endi, ent agaraid arvajaid, ”teadjaid” ning muidugi lausa "asjatundjaid" jagub igasse kommentaariumisse ja isegi need, kes ütlevad teistele ”Elage oma elu” on ju ometi sellesama uudise avanud ning sinna kommentaariumi oma huviga teema vastu jõudnud.
Miks aga lahkuminekuteemad alati nii tuliselt laineid löövad, et ületavad isegi Butša koletute massimõrvade ja esimese koroonasurma uudise, nagu Eesti Ekspress värskelt kirjutab? Sest mängus on tunded – lugejad võivad samastuda valuga, kaotusega, reetmisega või halvimal juhul vägivallaga. Aastaid kellegi tegemisi jälginuna, õnnele ja ebaõnnele kaasaelanuna on ju eriti huvitav teada, kes kellele mida ütles või hoopis ütlemata ja tegemata jättis.
Lahkuminekulood annavad võrdlusvõimaluse varem kogetu ja loetuga – annavad võimalused teha üldistusi või ka kinnitada erandit reegli juures. Nendest lugudest otsivad inimesed sageli kinnitust ja äratundmist, et meie enda kogemused on sarnased ja me pole üksi oma kannatustes ja muredes.
Kui sõpruskondades lahatakse need teemad läbi väiksemas ringis, siis avaliku elu tegelastel seda luksust pole ning nende elu on justkui kõigi elu, see tähendab ka, et kõik räägivad ja kirjutavad sellest ning muidugi omavad ka arvamust.
Lahkuminekutesse on juba eos sisse kirjutatud draama ja kui seda ka vahel ei ole, siis hakatakse seda otsima ja teooriaid looma. Jätkulood teemale – nii fantaasiad kui sageli sibulakihtidena kooruv tegelikkus – on kui päriselu seebiooper, kus mängu astuvad ootamatul hetkel sisupöördeks sageli ka uued osalised ja kauakadunud või lausa surnuks peetud sugulased.
Paljudele on selle juures ehk tuttavaim ja köitvaim aga hoopis Schadenfreude ehk kahjurõõm, mida pea keegi ei tunnista, ent paljud tunnevad.
Kahjurõõm on nauding, mida saadakse kellegi teise ebaõnnest ning seda ka siis, kui mängus pole isiklikku kasu. Kuigi see võib kõlada negatiivselt ning sotsiaalselt kohasem oleks kaastunne, on see inimloomule vägagi omane. Kas või salamisi on teiste ebaõnne nähes killuke sisimas naudingut ka, mis tähendab et hetkeks tunduvad enda halvad asjad paremad. Kuigi see võib tunduda sotsiaalselt ebasoovitav emotsioon, on uurimused näidanud, et inimesed on valmis oma kahjurõõmu ka jagama, eriti kui ebaõnnestumine on tajutavalt teenitud (näiteks ebaeetilise käitumise tagajärjel).
Kurb, aga tõsi on seegi, et kellegi teise lahkuminek võib sellest rääkijaid lähendada – kõmu ja kuulujutud on alati olnud osa inimsuhetest ning osa sotsiaalsest ühendusest end ümbritsevatega. Nendest lugudest rääkimine ja neil teemadel kommenteerimine annab võimaluse näidata ühist huvi teemade vastu ja arutluste käigus saada ka kinnitust, kui palju on meist erinevalt ja kui palju samamoodi mõtlejaid.
Nii nagu igal lool, on ka igal lahkuminekulool oma struktuur – pinge kasvatamine, kulminatsioon ning järellainetus ning just see struktuur hoiab lugejaid põnevil ning lugusid ilmumas, nii et unustame kogu infotulvas peagi ka selle, et tegelikult on mängus päris inimesed ja päris pered, keda iga lugu puudutab.
