Tegijatel juhtub! Kuid neist olukordadest päästab vaid osapoolte professionaalsus ja vilumus, mis peab tühiseks olukordi, mis nii mõnegi rivist välja lööks.
2000. aastal esindas Eestit toona 18-aastane Eda-Ines Etti. Looks oli "Once In A Lifetime" ning lugu oli võistluse suurfavoriit. Võistluselt naases Eesti delegatsioon igati võidukalt - värskelt oli teenitud 4. koht.
Kuigi kaasaelajatele nii Eestis kui üle maailma jäi mulje, et Eesti etteaste kulges laitmatult, teavad asjaosalised aga vastupidisest. Finaaletteaste ajal tabas Eesti lauljaid tehniline apsakas, mis võinuks lõppeda katastroofiga. Olukorrast päästis aga muusikute muljetavaldav vilumus ja professionaalsus.
Kuigi Inesel lasus etteaste edukuse ees suurim vastutus, olid tähtsal kohal ka tema taustalauljad, kelleks olid Pearu Paulus, Kadri Koppel (Maiken), Kaire Vilgas, Jelena Juzvik ja Tanel Padar. Pearu oli ühtlasi ka loo "Once In A Lifetime" üks kolmest autorist. Lisaks talle oli laulukirjutajate tiimis veel ka Alar Kotkas ning Ilmar Laisaar. Sõnad kirjutas Jana Hallas, kes hoolitses ka Inese lavakostüümide eest. Tema loodud roheline kostüüm, mida ilmestas ka roheline kaabu, on siiani selgelt äratuntav ja märgiline.
Pearu mäletab, et kriitilisel hetkel laval avastasid nad Taneliga ühtäkki, et vahetusse on läinud nende kõrvamonitorid. "Minu ja Taneli kõrvamonitorid läksid kogemata vahetusse ja sealt tuli hoopis midagi muud kui pidi," mäletab ta. Pingelisest olukorrast päästis lauljatte kõrge tase: "Kuna olime esitust kümneid kordi läbi teinud, ei olnud sellest midagi hullu.“
Just see teadmine, et esitus on nii täpselt läbikäidud, korduvalt ja korduvalt, andis Pearule ka enesekindluse, mis ta isegi enne maailma suurimale lavale astumist rahulikuks jättis. "Mul ei olnud mingit närvi sees, esitus oli lihvitud viimse detailini. Pabistamiseks ei olnud üldse põhjust," räägib Pearu täna.
Kõige suurem stressiallikas oli Pearu jaoks hoopis pidev tähelepanu keskpunktis olemine. Eestit peeti sel aastal ka favoriidiks, seega oli tiimi peal veel erakordne pinge ning kümned ja kümned ajakirjanikud soovisid muusikutega tutvuda. Rääkimata fännidest ning neid ümbritsenud inimestest üleüldiselt. Tuntus ja tähelepanu võib olla midagi, millest paljud unistavad, kuid selle reaalsus ei ole pea eales päris selline kui kujutelmades.
„See on väga intensiivne aeg, kui tuleb pidevalt suhelda ja teha tööd. Mingi meelakkumine see pole,“ sõnab ta.
