11. oktoobril astub Hiiu Pubis üles Eesti punkroki legend Singer Vinger. 38 aastat järjest laval olnud, plaate välja andnud ning aktiivselt tegutsenud bänd on lubanud publiku ootusi seegi kord mitte petta: sügisõhtut hakkab elavdama Singer Vingeri klassikaline repertuaar, 1980ndatest pärit raudvara, millele aastate jooksul on lisandunud üha uusi vingeid hitte.
Singer Vingeri lugu on pikk ja keeruline, aga oluline on üks – kõikide nimevahetuste kiuste ollakse alati truud oma olemusele. Seda olemust on justkui raske defineerida, sest Sinku Vinku on alati püüdnud (edukalt) vältida mingile meetodile ja metoodilisusele allumist, kuid samas just see – teadlik allumatus, poeetilis-muusikaline hullus, iseenda ja maailma üle naermine – ongi ansambli käekiri ja meetod. Samas on Singer Vingeri muusikaline kaos alati ka mingil määral kontrollitud ja suurel määra mõtestatud.
Inspiratsiooni leitakse kõikjalt, kus tegijate pilk peatub, ning humoorikas-jaburatel tähenduseotsingutel ei põlata ära kõige argisemaid seoseid ja teemasid. Olgu nendeks abieludraamad, teismeea piinad, kõigi kaupade defitsiit nõukaaja lõpus või massimeedia plahvatuslik vohamine. Sellega seoses väärivad näiteks täiesti omaette tähelepanu tuntud palade kaverid, millele Volmer andis oma tekstidega igati singervingerliku näo ja tunnetuse. Näiteks muusikalist „Helisev muusika“ pärinevale meloodiale kirjutatud „Defitsiit“, Status Quo repertuaarist võetud „Korter Lillekülas“ või Robert Palmerilt laenatud viisil põhinev „Ära seisa ees mul“.
Kuigi osa lugusid on tehtud Päratrusti, osa Turisti, osa Vanemõde nime all, on see kokkuvõttes üks Singer Vinger kõik ning iseloomustab hästi bändi laadi ja olemust, mille puhul on oluline hea muss.
Nagu ilmselt kõik, kes kunagi elus Sinku Vinku loominguga kokku puutunud, teavad, ei tähenda headus siin koolitatud häälega laulu või peenelt välja mängitud partiisid, vaid ikka sedasama õiget tunnetust, õiget olemist, korraga igatsuslikku ja hoiatuslikku, poeetilist hõljumist ja kahe jalaga maa peal olemist, mis kõlab vastu pea kõigist Singer Vingeri lugudest, kus ebareaalne seguneb liigagi reaalsega ning muinasjutud on korraga olemas ja samas võivad need muinasjutud rääkida paneelmaja korteris aset leidvast olmedraamast. Kokku on see olemine aga nii äge, et bänd tegutseb juba 38 aastat – mitu Eesti ansamblit veel võivad sellega uhkustada?
Need aastad on saanud võimalikuks ainult tänu sellele, et Singer Vingeril oli, on ja hakkab ka tulevikus olema fänne, kellele meeldib kontserdil lava ees möirata: „Meri põlvini, habe põlvini, tuju tõuseb taevavõlvini!“ või: „Talvine Tallinn ja aguli hääl, kõnnivad kõurikud libedal jääl…“
Öelda samas, et Singer Vinger on ühe põlvkonna elutunnetus, oleks vale. Õige on hoopis öelda: Singer Vinger on mitme põlvkonna elutunnetus. Selles peitub bändi tugevus ja kestev värskus ning see on põhjus, miks astutakse 11. oktoobril algusega kell 20.00 üles Hiiu Pubis: sest see on traditsioon, sest rahvas ootab, sest Sinku Vinku ise ka ei oska teisiti. Või Singer Vingeri enda sõnadega: „Iseenda varjust sa lahti ei saa. Parem ära harju ükskord, et su kannul kõnnib ta.“
