Arvamus "Minu aasta Indias": ühe mehe mõttetu mölisemine
27. septembril esilinastus Kanal 2 eetris palavalt armastatud saatejuhi Tuuli Roosma perekonna järjekordne seiklussaade, kus seekord võeti ette kõik, mida on pakkuda Indial.
27. septembril esilinastus Kanal 2 eetris palavalt armastatud saatejuhi Tuuli Roosma perekonna järjekordne seiklussaade, kus seekord võeti ette kõik, mida on pakkuda Indial.
Perekonna esimeseks maandumispaigaks oli Mumbai, kust vaatajaid tutvustati kaadritega kohalikust veekogust, mis on äärmuslikult reostunud, täis prügi, närilisi, vaklasid ja muid parasiite. Seda, et Indias on mure puhta veega, on juba ammu teada - suureks reovee ja saastumise põhjuseks on neil kanalisatsiooni puudumine - mis tähendab seda, et kogu prügi, reo- ja fekaalimajandus läheb neil otse joogi- ja pesemisvette. Tegu on ikkagi humanitaarkriisiga.
Muidugi ei näe reostunud vett ega ka närilisi välismaalastele mõeldud hotellides, kus ka Roosma koos perega peatus ning basseinimõnusid sai nautida.
Kes on käinud Indias, teab kui mitmekülgne see on. Mõistes, et Mumbai on hirmus suur ja et sellest midagi kohe aru saada, hämmastas mind, et esimeses osas peale urineerivate kohalike ja haisva veekogu, ei lastud eetrisse mitte midagi muud teabetarviliku, kui vaid lõigud täiesti väsimatult vaidlevast ja kauplevast Arbost. Ma suutsin sarja esimest osa vaadates vihastada nii mitu korda jaurava Arbo peale, et kui ma oleksin Tuuli olnud, siis ma oleksin takso peale istunud ja lihtsalt minema sõitnud.
Mumbai on rikas, mida tõestavad uhked kinnisvaraarendused ja autode lakkamatu vool. Maruti Suzuki, Tata, Toyota, Škoda Superb: seal näeb kõike. Saate lõpus, pärast väsimatut vaidlust tänavamüüjatega mingite täiesti mõttetute õhupallide üle (oleks siis kaunid käsitöövaibad olnud, mis on ka midagi väärt, mille nimel vaielda), tutvustas perekond vaatajatele kohalikku liiklust, mis on muidugi täiesti hullumeelne. Pärast järgmisi vaidlusi, tuututas kogu perekond kaamerasse ja saatis vaatajad öhe ühe suuremärgiga: mida ku*adit ma just vaatasin?
Kuhu jäid kultuurilised maiuspalad, mis tutvustaksid Briti impeeriumi jalajälgi Indias, kus näeb nii segu juugendist ja Oriendist, kus on mitmeid kummalisi arhitektuurilisi fantaasiaid?
Kes on käinud Mumbais teab, et see on vaieldamatult põnev: Jumalaema kirik, pasanda paneer (kodujuust karrikastmes), seitse käsku ja imelised viirukite lõhnad ja huvitavad teemajad - mitte segment ühe kangekaelse eurooplase jauramisest. Jällegi, see on nende aasta, mitte minu.