Päevakoer mäletab, et Eurovisioonimöllus õnnestus tal kohtuda korrespondendiga USAst, kes oli muuhulgas ka Eesti etteaste fänn. Paraku jäi kohtumisest üsna kehv mälestus, sest närvid ja tehnika vedasid suurejooneliselt alt. "Oli üks USA korrespondendt, Miamist. Ma tegelikult ei saanud aru, kas ta oli naisterahvas, või meesterahvas, aga see on Eurovisioonil üsna tavaline," meenutab Päevakoer.
Inimene soovis bändiga intervjuud teha ning soovis jäädvustada ka tantsulisi liikumisi. "Tal oli pulga otsas kaamera, mis ise liikus. Ta tahtis, et teeksime mingit sambarütmi seal. Just siis kui hakkasime tegema, siis see kaamera liikus ära ja ta ütles, et peame uuesti tegema." Paraku juhtus seda apsakat veel mitmel korral. "Üli ebaprofessionaalne Ameerika korrespondent," tõdes muusik.
"Mul veits hakkas isegi kahju temast, sest inimene on tulnud Ühendriikidest kohale, et teha uudis Eurovisioonist, mida seal riigis tõenäoliselt mitte keegi ei vaata ja ta suutis ära plähmerdada kaks, kolm võtet intekat!" naeris ta. "You can do metter, Mister-Miss Miami! (Sa suudad paremini härra-proua Miami -toim.)," saatis Päevakoer USAsse tervitava teate.
Ramol oli rääkida aga hoopis meeldivam kohtumine Budapestis, kuhu duo Puuluup folgifestivalile esinema sõitis. "Maandusime Budapestis ja meile tuli üks inimene vastu, kes tegeles meiega," mäletab ta. Olles lennujaamast väljunud ootas ees tõeline üllatus: "Seal olid Eurovisioonifännid, kes tulid küsima, kas autogrammi ja fotot saaks!"
"See oli üllatav, me ei osanud seda oodata!" rõõmustas Ramo.
Kuidas on lood kodumaiste fännidega? Kuhu on peidetud Ramo kunstiteosed? Kas Lancelot on juba isaks saanud? Vaata artikli päises olevast videost!