Sillamaa sõnul ei ole tegemist raamatuga, mille eesmärgiks oleks kedagi maha teha või vastupidiselt suunamudijaid ja sotsiaalmeediat ülistada. “Arvatavasti paneb see raamat parastajatel sõrmed sügelema, sest kinnitust saavad mitmed seni vaid kuulujuttude ja eelarvamuste tasandile jäänud jutud. Sealjuures loodan aga südamest, et teiselt poolt aitab see ausus sotsiaalmeedia sisuloojaid ka veidi paremini mõista ning nende kallal ilkumisele piire seada,” sõnas raamatu autor.
Heelia Sillamaa on enda sõnul tegelenud teiste tööde ja tegemiste kõrvalt sotsiaalmeedia sisuloomega juba kaheksa aastat, millest kolm on möödunud elukutselise sisuloojana ehk inimesena, kes teenib sotsiaalmeediast piisavalt suurt palka, et sellest ära elada. Nii on põnevaid lugusid, ilustamata mõtteid ja olulisi märkamisi selle ajaga kogunenud omajagu.
“Üks minu tragikoomilisemaid sotsiaalmeedia lugusid jääb ülikooli aega, kui töötasin ühes modelliagentuuris sotsiaalmeedia turundajana. Aasta oli siis 2016 ja sotsiaalmeedias valitses tõeline võltselu võidukäik. Moes olid nii-nimetatud meeleolupildid ja ühe seesuguse pildi loomisega tekkis mul ka väike probleem. Nimelt olin sõitnud jõuludeks vanaema juurde Hiiumaale ning unustanud luua koos modellidega Tallinnas jõulumeeleolu edasi andva pildi. Vanaema juurest ei olnud aga ilmselgelt mul ühtegi modelli võtta. Nii lahendasin olukorra sellega, et püüdsin toredale jõulutervituse pildile hoopis oma ema ja 68-aastase vanaema jalad. Tänu paksudele sukkpükstele, õigele kaameranurgale ja kehahoiakule, ei saanud keegi aru, et noorte modellide asemel oleks tegemist keskealise naise ja tema pensionärist emaga,” naerab Heelia, kuid lisab, et tegemist pole siiski vaid lõbusate lugudega raamatuga, vaid raamatus on ka kurvemaid ja mõtlemapanevaid hetki.
Oma ülesehituselt on raamat segu teabetekstist ja ilukirjanduslikus stiilis, aga 100% tõesti sündinud loost. See on lugu keskpärasest Mustamäe tüdrukust Heeliast, kes jõudis sotsiaalmeedias oma argiseid mõtteid jagades kaheksa aastaga justkui unistuste eluni. Eluni, kus sulle saadetakse tasuta kalleid asju ning sinu sissetulekud küündivad rekordilisel kuul 10 000 euroni. Mis peitub selle pealtnäha idüllilise elu taga aga päriselt? Mis juhtub, kui piir päriselu ja sotsiaalmeedia elu vahel häguneb? Kuidas saab sotsiaalmeedias oma mõtete jagamine olla töö?
Raamatu autor tunnistab, et vanasti oli tal endalgi keeruline mõista, miks pelgavad suunamudijad oma töö telgitagustest rääkida. “Tänasel päeval mõistan neid põhjuseid. Olgu selleks valvekoerana sisuloojate dokumendikaustades seisvad konfidentsiaalsuslepingud või hirm oma jälgijate tagasiside ees. Hirm, et need telgitagused muudavad sind kellekski, kelles sinu jälgijad pettuvad. Hirm, et reklaamirahadest kuuldes ei ole sa oma jälgijate jaoks enam internetisõbranna, vaid keegi, kellel on elus ebaõiglaselt palju vedanud,” selgitab Heelia, lisades, et kuigi raamatu fookus on suunamudijatel ja sisuloomel, on teose läbiv mõte ikkagi meid kõiki oma oma mugavustsoonist veidi välja raputada.
“Mida rohkem me mõistame seda, kuidas sotsiaalmeedia töötab ja kes on need inimesed, kes meile vaatamiseks sisu loovad, seda paremini me end sotsiaalmeedias ka tunneme. Sotsiaalmeedia saab olla ilus koht, mis annab meile juurde, mitte ei võta ära, kui meil endal on vaid piisavalt tahtmist ja taustainfot, et sellele kaasa aidata,” kirjeldas Sillamaa.
Kuigi esmapilgul võib tunduda, et tegemist on vaid noortele suunatud raamatuga, rõhutas autor, et soovitab raamatut lugeda ka kõigil vanema põlvkonna esindajatel, kes armastavad öelda, et neid ei huvita sotsiaalmeedias toimuv üldse, aga veedavad seal siiski märkamatult mitmeid tunde päevas.
“Tihtipeale panevad sellise suhtumisega inimesed end sotsiaalmeedias kõige haavatavamasse positsiooni. Kui meid ei huvita see, kuidas töötavad meie maailmapilti kujundavad algoritmid ja see, kuidas ka pealtnäha kõige ausam otseülekanne kellegi elust, on siiski vaid teadlikult loodud sisu, on meid väga kerge mõjutada,” sõnas Sillamaa. Raamatu “Filtriteta filtritest” saab endale soetada veebilehelt heelia.ee või suurematest raamatupoodidest üle Eesti.
Katkend raamatust:
“Mina olin oma vanemate üle väga uhke. Ma arvasin, et me oleme edukas perekond. Aga järgmisel korral, kui mulle jõukate järglaste peolt küüti pakuti, palusin ma end igaks juhuks juba Kristiines maha panna ning jalutasin sealt Mustamäele edasi. Tagantjärele mõeldes on mul selle kõige pärast piinlik. Nii valusalt piinlik, et ma häbenesin Mustamäe korterit, kus mul oli oma tuba ja veega kemps, samal ajal kui kusagil Eestis olid lapsed, kelle kodus polnud isegi vannituba. Samal ajal kui üks neist lastest oli minu Peep. Keegi, kes koges hetki, mil neil polnud raha isegi piima jaoks…
Nüüd 27-aastasena seal Toidupangas seistes tundsin ma end kehvasti. Kehvasti, sest ma tõin sinna 70-eurosed mänguasjad, mis jäid üle 700 eurost, mille ma olin just paari pildiga teeninud. Ma mõistsin selgemalt kui kunagi varem, kui ebaõiglaselt hea on minu elu. Tundsin end mingil imelikul kombel justkui süüdi. Kuni enda elule mõeldes tõstis selle kehva tunde alt pead rahu.
Kui neil vähekindlustatud perede lastel on julgust, pealehakkamist ja huvi, võivad ühel päeval hoopis nemad olla need, kes teenivad sotsiaalmeediast 700 eurot. Või isegi natuke rohkem…”
Teine katkend:
“Kui kaugele võib minna aga kihk laia leviku järele? Ma sattusin eelmisel aastal Instagramis video peale, mis näitas kirstus lamavat beebit ja rääkis haigusest, millest ma varem kuulnud ei olnud. Selle video autori, surnud vastsündinu ema eesmärk oli tolle videoga tuua tähelepanu haigusele, millest paljud pole kuulnud. Video juures aga kriipis kõrvu üks väga häiriv asi. Muusika. Kirstus lamava beebi taustaheliks oli pandud rõõmus laul. Mitte heas mõttes lootusrikas laul, vaid kohatult lõbus laul. See laul ei jäänud ka teistel märkamata. Kommentaariumis uurisid inimesed video autorilt, miks on nii tõsise teema juures selline veider laul. Mis te arvate, mis ta vastas?
Selle pärast, et see on parasjagu Instagramis populaarsust koguv ehk trendiv laul ja kui sa kasutad oma videos trendivat laulu, tõstavad Instagrami algoritmid sinu videot rohkem teiste seast esile. Ema jaoks oli oluline, et tema surnud lapse lugu jõuaks võimalikult paljude inimesteni. Nii oluline, et ta oli valmis selle nimel panema oma surnud lapse taustaks mängima lõbusa loo. Kas ta käitus valesti? Selle ema eesmärk oli tõsta teadlikkust ja inimesi harida ning ta tegi seda viisil, mida Instagram premeeriks. Ta täitis algoritmide soovi: kasuta alati populaarsust koguvat muusikat.”
Kolmas katkend raamatust:
“Mitte et Ats oleks vanamoodne. Oh ei! Ats on kursis nii Woldi kui Boldiga ja üks kord sai ta selle viimasega isegi sõita. Atsil oli valida premium’i ja tavatakso vahel. Muidugi valis ta premium’i! Ja kohale tuli… venelane. Mis kuradi premium see on, kui peab venelasega autot jagama? Jah, paar normaalset venelast on ka olemas, aga klassikaline venelane ei ole mingi kuradi premium. Pistku see Bolt endale see premium sinnasamusesse. Ja tehku kategooria “Eestlased”!
Ega Ats taha taksojuhtidega uut erakonda looma hakata või muid tähtsaid eestlaste asju ajada. Ats tahaks taksos istudes lihtsalt eesti keeles vaikida. Need nigeerlased vaatavad aga Atsi tarmukat vaikimist alati sellise lolli näoga, nagu oleks selles midagi veidrat, et inimene tahab vahel ka omaenda mõtteid kuulda. Ega need nigeerlased saagi seda mõista, need ju harjunud muudkui seletama. Nagu need suunamudijadki seal oma Instagrammides ja Youtubedes ja TikTokkides. Vot, kui ühel päeval saaks ühe sellise influentseriga laua taha istuda ja asjad selgeks rääkida! Kus Ats siis alles neile ütleks!”
Raamatu saad endale kodulehelt heelia.ee
