Draakoneid on vast kõik kohalikud ja nende vanaemad kuulanud. Viimasest albumist on kolm aastat ning sügisel antakse fännidele kuulata uue plaadi täie jagu värskeid heliradasid. Sweet Spoti publik kuuleb neid juba täna. Ewert ja Erki avasid kontserdi eel uue albumi loomelugu ning unistasid, millise bändi liikmed nad veel olla tahaksid.
Mis muljed teil Sweet Spotist on?
Ewert: Väga positiivsed muljed on, mulle väga meeldib, et linnas selline festival on.
Erki: Väga äge, line-up’i poolest just ka väga huvitav ja teistmoodi. Varem pole olnud sellist asja. Mulle meeldib, et siin on mõnes asjad pigem nišikad.
Ewert: Ta pole lõpuni selline top-40 ja kindla peale minemine, line up on selline riski võttev. Meie oleme ka, sellepärast me sobime siia hästi (naerab).
Erki: Jah, ja samas see pole nii alternatiivne, et kellegi välja jätaks. Hea balanss on siin.
Keda te siit kuulamas olete käinud või plaanite veel täna minna?
Erki: Mina ootan Róisín Murphyt väga ja eile üritasin NOËPi vaatama minna, kuid eriti ei mahtunud. 5’nizzat ja Kodaline’i käisin ka põgusalt kuulamas, aga minu hitt on Murphy, ma pole teda varem laivis näinud.
Mängite täna uut muusikat oma sügisel ilmuvalt albumilt. Ma ei tea, kas teil üldse enam lavanärvi on, kuid kas uue materjali puhul on enne kontserte suurem pabin sees või olete pigem elevil?
Ewert: Elevus on hea sõna selle kohta, kindlasti on seal nipet-näpet pabinat ka, kuid pigem oleme elevil. Me oleme paar korda saanud osasid uusi lugusid mängida ja ma väga ootan, kuidas see sellises kontekstis toimib; suure lava peal festivali olukorras. Sellistel enda kontsertidel on nendega kenasti läinud, siin peab vaatama, kuidas siis hakata võitma neid selliseid juhukülastajaid.
Erki: Sa pead silmas värbamist.
Ewert: Jah (naeravad)...Vaatame kuidas see värbamisaktsioon läheb, kuid ma arvan, et saab korda.
Erki: Natukene pabinat käib asja juurde, see näitab, et see on meile tähtis ja isiklik asi ning me seisame selle eest. Ma arvan, et kõikide asjadega, mis sa teed, siis esmakordselt tehes on ikka mingi närv sees. Ka meie...
Ewert: ...oleme inimesed.
Erki: Jah (naeravad)...Kuigi oleme aastaid bändi teinud, siis need tunded on ikkagi samad.
Kuidas selle plaadi loomeprotsess eelnevatest erines?
Ewert: Laulukirjutamise meetod oli natukene teistmoodi. Me ping-pongitasime omavahel lugusid natukene rohkem ja pärast panime tükkidest kokku. Teiste plaatidega läksime valmis lugusid salvestama, kuid seekord käis salvestamine käsikäes laulukirjutamisega. See oli väga põnev ja loominguline.
Erki: Jah, kui enne said lood oma enam-vähem lõpliku kuju prooviruumis, siis nüüd said nad selle valmiduse stuudios.
Plaadi on produtseerinud Sander Mölder, kuidas juhtusite koostööd tegema just temaga?
Ewert: Me kõik tunneme teda juba mitu aastat, me käisime samas koolis. Ma sattusin temaga üks õhtu jammima ja selle jami tulemuseks oligi EP pealt lugu „Little Love“. See koostöö inspireeris mind väga ja tundsin, et ta sobiks väga hästi seda plaati oma helipildi, aranžeerimisvõtete ja produtseerimisega rikastama.
Olete maininud ka, et sellel plaadil rollid ka justkui pisut vahetusid ja astuti välja nende pillide tagant, kus on harjutud teid traditsiooniliselt nägema. Millised need rollimuutused täpsemalt olid?
Erki: Ma arvan, et midagi väga spetsiifilist polnudki, kuid üldiselt oli selline vabadus ja mängulisus. Kui kellelgi tuli kitarri idee, siis see inimene mängiski kitarri ja kui kellelgi tuli bassi idee, siis samamoodi. Kui Ivo (Ivo Etti bassist toim.) hetkel kohal polnud ja bass mängimist vajas, tuli teda mängida (naerab). Mängulisus on see üldnimetaja selle plaadi tegemise puhul.
Kas „Good Man Down“ plaadi edu pani teile ka mingid pinged peale? Kuidas nendega toime tulite?
Erki: Jah, ma arvan küll. Selle kõige parem lahendus oli aeg ja asjad tulid ise õigesti meie juurde tagasi. Sellised inimlikud mõtted ja küsimused tekkisid ikka, aga nüüd selle uue plaadiga meenus kõige rohkem esimese plaadi tegemise aeg. Kõik see Sandriga koostöö ja üleüldine protsess tõi tagasi sellise mängulisuse ja elevuse ning iga osa sellest protsessist oli põnev ja omaette elamus. Natukene nagu lapse moodi mängimise tunne; selle plaadiga saime selle tagasi.
Teil kõigil on seljataga palju tuuri peatusi. Teel olemine on intensiivne aeg ning kõige toreda ja positiivse kõrval on see kahtlemata ka väsitav. Kas teil on tekkinud mingeid nippe, kuidas seda rasket osa leevendada?
Ewert: Seal ei ole vist suurt midagi teha, pead vastu lihtsalt.
Erki: Kuigi see nõuab ka veel eraldi jõupingutust, siis olen enda jaoks avastanud, et tuleb üritada ennast turistiks teha selle töö käigus, mis võtab nii suure osas sinu päevast. Kui vahepeal selline väike hetk leida, et saad mingit teist energiat kuskilt, siis see elavdab.
Eestis on tavaline, et artistil on mitu erinevat bändi ja erinevad ansablid jagavad kohati samu liikmeid. Ma küsiks sellega seoses sellise küsimuse, et kui saaksite valida ükskõik, mis bändi, aktiivse või pillid kotti pannud; välismaise või kohaliku, siis millise liige sooviksite olla?
Vaikus...
Erki: Minu fantaasia, mis on väga aktuaalne praegu, käisin Positivusel teda just vaatamas, siis ma tahaks teada, mis tunne on olla Nick Cave’i kitarrist.
Ewert: Ma pean mõtlema selle peale...Noo kui ma laulja ei peaks olema siis ma tahaks olla näiteks U2’e roadie kuskil 80ndatel, hängida nendega bäkkaris.
On teil lugusid, mille esitamist täna eriti ootate?
Erki: Minu jaoks on need uued lood ja need seovad setis olevate vanemate lugudega kogu terviku mõnusalt ka kokku.
