Argentiina juurtega rootsi indie folk ime José González leidis enne oma esinemist Sweet Spotil aega minuga lava taga maha istuda ning juttu tuli biokeemiast, loomeprotsessist ning oma pisitütrega läbi muusika suhtlemisest. Oli ka meeldiv tõdeda, et härra on täpselt nagu tema muusika; soe, malbe ning lihtne, kuid võluv.
See pole sinu esimene kontsert Tallinnas, mis sind ikka ja jälle siia meelitab?
Ma olen 15 aasta jooksul palju tuuritanud. Mingi hetk tekkis tunne, et olen küll palju mänginud Kesk- ja Lääne-Euroopas, kuid mitte nii väga ida pool ja Baltimaades ning see järel sattusingi siia.
Eelmine kord, kui siin olid oli sinu soojendajaks Mick Pedaja, kas kuulad ise ka siinseid artiste?
Oi, kahjuks mitte eriti.
Keda või mida sa hetkel kuulad?
Töötan praegu ühe festivaliga, mille nimi on Clandestino, mis toimub minu kodulinnas Göteborgis. Aitan sealset programmi kureerida ning bookin artiste, peaasjalikult Aafrikast, seega olen kuulanud palju Mali muusikast ja highlife on üks mu lemmikuid stiile.
Kui sinu muusikukarjäär korraliku hoo sisse sai olid just tegemas biokeemia doktori kraadi. Need kaks valdkonda on totaalselt erinevad, kuid kas sinu jaoks on nendel ka mingi ühisosa?
Mitte eriti. Hüppasin sellelt biokeemia doktorantuuri rajalt poolel teel maha ning mu elu muutus pärast seda drastiliselt. Kui ma näen nendes sarnasust, siis võib-olla see, et ka uurmustöös on loov osa, kuid see on valdavalt siiski metoodiline töö, mida muusikas ilmtingimata teha pole vaja. Sa lihtsalt katsetad ja muusika on selles osas mõnus, et saad teha seda, mis tundub õige ja kui inimestele see meeldib, siis meeldib.
Kui sa poleks muusik, siis kellena end potentsiaalselt näeksid? Kas läheksid tagasi biokeemia radadele?
Ma ei usu. Vastus sõltub muidugi sellest, kas ma pean mõtlema sellele, kuidas oma üüri maksta või võiksin teha, mida hing ihkab (naerab)…kui ma võiksin vabalt valida, siis ilmselt prooviksin midagi uut õppida, kuid seda rahulikus tempos. Et oleks aega süüa teha, sõpradega aega veeta, looduses olla jne. Kuid kui peaksin ka raha pärast muretsema, siis ilmselt prooviksin midagi IT-alal. Mulle meeldib uusi asju õppida, seega näeksin end tegutsemas võib-olla ka akadeemilises maailmas.
Sinu perre sündis hiljuti tütar, kas isaks olemine on sind ka loominguliselt muutnud?
Kindlasti. Ma laulan oma tütrele palju. Ta ei räägi veel seega on see hea viis kommunikeerimiseks. Kui ma olen temaga koos, siis ma liigun palju, sest tema liigub palju ja leian, et oma kehas aktiivne olemine aitab palju ka loovusele kaasa. See on parem, kui istumine ja meilide vaatamine. See kõik ilmselt võimendub tütre kasvamisega.
Sinu muusika on lisaks publikule ja kriitikutele saanud head vastukaja ka teiste muusikute seas. Näiteks Fink on maininud, et sinu “Veneer” plaat mängis suurt rolli tema suunavahetuses DJ’st laulukirjutajaks. Mida taoline reaktsioon sinu muusikale sulle tähendab?
See on muidugi tore. Ma olen peagi 40 ning olen läbinud varasemad etapid ning selle ajal jooksul on tekkinud inimesi, kes on minu muusikaga üleskasvanud või see on neid inspireerinud. On väga hea tunne teada, et oled inimesi positiivselt mõjutanud.
Kui palju lähevad sulle korda muusikakriitikute arvustused?
Mitte nii väga. Ma tunnen, et olen leidnud oma niši, mis sobib mulle ja minu kuulajatele. Mul on mingid omad lävendid, mida ma tahan ületada ja ma olen ise enda suhtes üsna kriitiline. Vahel, kui loen arvustusi mõtlen, et võib-olla nad ei mõistnud, mida tahtsin öelda või võib-olla on neil erinev maitse ja usun, et pole mõtet neid asju liialt isiklikult võtta. Muidugi on see ka teatud nurga alt huvitav, kui sa üritad mingeid teatud emotsioone edasi anda ning see ei kandu üle, siis see aitab ehk mõista miks. Kuid mitte ennast piitsutavalt, vaid pigem aitab see mõista kuidas inimesed teatud asjadega suhestuvad.
Milline sinu muusikakirjutamise protsess välja näeb, kas teed juhivad pigem meloodiad või sõnad?
Pea alati algab kirjutamine minu jaoks kitarrist, meloodia ja siis sõnad. Ma pole end kunagi poeedina tundnud ja kui ma peaks ütlema, et minu töös on osa, mis tundub nagu töö, siis on selleks linnast linna reisimine ja sõnade kirjutamine (naerab). See on see raske osa.
Tuuritades teed mitu kontserti nädalas ning lugudesse sisseelamine on artisti jaoks emotsionaalne töö. Sinu looming on sügav ja liigutav, kas seda on raske õhtust õhtusse esitada?
Mitte eriti. See on ajaga kergemaks muutunud. Kui ma olin noorem ja alles alustasin muusikuna, siis, kui olin kirjutanud emotsionaalse loo, siis seda esitades läksin sellesse konkreetsesse emotsiooni totaalselt sisse. Seda oli kohati raske kogeda. Nüüd ma suudan pisut rohkem lahti lasta. Ma elan lugudesse pigem musikaalselt kui sisuliselt sisse ning sellega on see kergemaks muutunud. Ma ei lase lahti loo sõnumist, lihtsalt proovin seda edasi anda pisut eemalt. Ma kogen endiselt, et avan end publikule, kuid ma ei lase kõigis lugudes olevaid emotsioone endast läbi.
Kas sul on oma loomingu seast ka lugusid, mille esitamine sinu jaoks eriliselt meeldiv on?
Laiv esinemised on alati huvitavad, kui on hea saund ja korralik PA nagu täna, siis on hea mängida tugeva rütmikaga energilisemaid lugusid, nagu “Killing for Love” ja “What Will”. Samas mulle meeldib teha ka igihaljaid lugusid nagu biitlite “Blackbird”, mis pole võib-olla niivõrd võimsa hoiakuga, kuid mis panevad kuulaja end mõnusalt tundma. See stiil on ka see, millega mind ilmselt kõige enam seostatakse, eriti “Heartbeats” loo tõttu. Neid on tore mängida.
Kas on tulemas ka uut muusikat?
See võtab ilmselt pisut aega, kuid ma olen uut muusikat kirjutanud, saund on endiselt sama; ma tunnen end nii kõige mugavamalt – mina ja kitarr. Mul on uue albumi n-ö mustand valmis ning hakkan selle kallal sügisel tööle.
Vaata ka pilte Gonzáleze eilsest esinemisest Sweet Spotil:
