Pilt on, aga heli ei ole? Ehk, mis asja need "hipsterid" jälle korraldavad!?

Elava muusikaga tummfilmide vaatamine on miski, mis näiteks Ameerikas saalide viisi inimesi kokku meelitab, Eestis on huvi esialgu tagasihoidlik ja pigem niššimõnulejatele. Tänapäeval kinno minnes ei kujuta ettegi, et ekraanilt vaatavad vastu vaid kala moodi tummalt maigutavad näitlejad. Filmikunstis on heli see salapärane sosin, mis võimendab ja omab võimu muuta vaataja kogemust nähtule sootuks vastupidiseks. Enne veel, kui filmidele lisandusid dialoogid, heliribad ja muusika, loodi meeleolu orkestriga, kes filmiga paralleelselt live-muusikat mängis. Tummfilmide ajastu kestis 1890ndate keskpaigast kuni hiliste 1920ndateni.

Uute tehnoloogiate saabumisega sai 1920ndate lõpus sai võimalikuks ka dialoogide ja helide kasutamine filmides. Seni saatis kogemust pianist, orelimängija ja suuremates saalides isegi orkester. Paljudele filmidele komponeeriti heli, mida filmi instrumendil saatev muusik noodilehe järgi mängida sai, kuid tihti esines ka improviseerimist. Olles teadlikud, millise meeleolumuutuse võib muusika tuua ainuüksi argipäevasesse bussisõitu, saab vaid ette kujutada kui suurt mõju filmikogemuse üle omab saatja.

Uute tehnoloogiate saabumisega sai 1920ndate lõpus võimalikuks ka dialoogide ja helide kasutamine filmides. Seni saatis kogemust pianist, orelimängija ja suuremates saalides isegi orkester. Paljudele filmidele komponeeriti heli, mida filmi instrumendil saatev muusik noodilehe järgi mängida sai, kuid tihti esines ka improviseerimist. Olles teadlikud, millise meeleolumuutuse võib muusika tuua ainuüksi argipäevasesse bussisõitu, saab vaid ette kujutada kui suurt mõju filmikogemuse üle omab saatja.

Õnnneks ei peagi vaid ette kujutama. Ajaloolist kogemust, kaasaegses võtmes on võimalik nautida 5. detsembril Sveta Baaris, kui toimub üritustesarja “Silence” järjekorras juba 12. koosviibimine. Seekord saavad huvilised nägema 1964. aasta filmi “Ritual in Transfigured Time”, mille autoriks Maya Dereni, kes on tuntud oma sürrealistliku käekirja ning silma moondavate tehnikate kasutamise poolest.

Maya Dereni filmile loob heli projekti algataja, Poola päritolu  ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudeng Natalia Wójcik, kes loob muusikat esinejanime Żeńska Forma all (kuula SIIN).

Teine film, mida nautima saab minna on erinevatel arvamustel nimetatud “maailma parimaks filmiks” -  “The Passion of Joan of Arc”. Tegemist on kultusfilmi mõõdu võtnud Carl Theodor Dreyeri 1928. aasta teosega, mis räägib prantsuse kangelanna ja märtri Jeanne d’Arci kannatustest. Filmi peeti kuni 1981. aastani kadunud legendiks, sest arvati, et viimane koopia hävis tulekahjus. Üllatuslikult leiti viimane järelolev ühest Oslos asuvast vaimuhaiglast. Eepilist filmi aitab veelgi võimsamaks muuta Sander Põldsaar, kes on väga andekas kuid rängalt alahinnatud helirežissöör, rohkem tuntud kui Sonar Pulsar (kuula SIIN).

Esmapilgul võib ju mõelda: on sel siis erilist vahet, kas heli tuleb kõlaritest, või kruvib pinevust näiteks nurgas kirglikult tuubat puhuv mehike. Kuid nii nagu on maailmajagu erinevust sellel, kas kuulata plaati, või käia kontserdil, on ka elava muusikaga tummfilm täiesti uutmoodi kogemus. Või õigemini, täiesti vanaviisi. Tasub kindlasti isiklikult kohale minna ning artiklis mainitud nii Sandri kui Natalia loominguga lähemalt tutvust teha.

Ürituse lisainfo SIIN.