Juba homme pakivad paljud kohalikud muusikanautlejad oma telgid ja magamiskotid kokku ning suunduvad Lätti mitte (ainult) alkoholi varusid täiendama, vaid Positivus festivalile elamusi koguma.
Üks peavalu muusikapidudega on lavalt lavale jooksmine; kes, millal, kus? Festivalidel surevad akud teadupärast kiiremini välja kui ei kuskil mujal ja vana hea interneti peale loota ei saa. See pisike paberkandjal kava kaob kergesti telgiavarustesse jne. Kõige targem on end Posikal pakutava muusikavaliku parimate paladega kurssi viia enne melusse sukeldumist ehk nüüd.
Eesti artistidest soovitan kindlasti minna kuulama seda rahvusvahelist afrobeati rütmis nõksuvat gruppi. Nigeeriast pärit Fela Kuti pool 70ndatel populariseeritud Aafrika ja läänemaailma helidest kokku tulnud musasegu mõjub ATBO tõlgenduses orgaaniliselt. Olgu mainitud, et kuigi alustati Kuti muusikaga on nüüdseks ansablil ka originaalloomingut. Orkesteri liikmed on kokku tulnud Soomest, Jaapanist, Austraalist, Eestist ning Brasiiliast ning koos luuakse laval suursugune trompetite, löökpillide, kitarride, klahvide ja vokaalide helispektaakel.
Mäletan kuidas kolm suve tagasi ei saanud raadiot peale panna ilma, et briti elektropop trio nime või lugu poleks kuulnud. Asi oli juba tüütuse piirimail, kuid fair enough. Siis oli välja tulnud nende sündipopi plahavatus ehk debüütalbum "Communion", millelt pärit sellised bängerid nagu "King" ja "Take Shelter". Nüüd, kolm aastat hiljem, tuuritavad nad oma teist kauamängivat "Palo Alto". Esimeste singlite põhjal tundub, et tüübid liiguvad traditsioonilisema popi suunas. Laulja Olly Alexanderi klassikalise poistebändi solisti tämber seguneb huvitavalt kord väänleva ja tuksleva nüüdis-R'n'B, kord põksuvate hea-tuju-rütmidega. Võib eeldada, et esitamisele tuleb pigem uut materjali, kui kindlasti kuuleb ka eelmainitud hitte. Seega, kes soovib popi positiivse jõuga endas endorfiinid aktveerida võiks kindlasti kavasse Years & Yearsi võtta.
Nägin Mura Masat kahe aasta tagusel Flow festivalil pisikesel siselaval, kuhu sisse saamiseks tuli võidelda vere, higi, pisarate ja klaustrofoobiaga. Worth it, ausalt. Ma ei oska aimata kuidas briti produtsent suurel vabaõhulaval mõjub, kuid tema muusika peaks kõnetama ükskõik kust. Oma kodukohast, multikultuursest Londonist, inspiratsiooni ammutav 22. aastane Alexander Crossan laob helikihte kokku linnamüra ja maailmarütme segades ning tulemuseks on üpris vastupandamatu elektrooniline kõlakoda, milles võnkudes külmavärinatest, nendest mõnusatest, ei pääse. Noorhärra oli sel aastal nomineeritud ka parima elektroonilise albumi Grammy'le.
Mul on hea meel, et Mees Inc. kohalikelt helimaastikelt pärit on, sest muidu ei usu, et ma teda tähele oleksin pannud. Teda on raske stiililiselt piiritleda ja nii peabki olema, kuid emotsioonid, mis kuulates tekivad on lõõgastunud, rahulikud ja laisad. See on pisut veider ja uimane indie, mis hõljub kuulaja teadvusesse pehmelt ja mõnusalt. Mees Inc. laval ei higista, ega nõua ka kuulajalt liialt palju, selline casual suveromanss.
Austraaliast pärit alternatiivroki kehastus on naudinguks muusikagurmaanidele. 35 aastase staažiga bändi eestvedaja, legendaarne kirjanik, helilooja ja muusik Nick Cave on tänu oma kindlusele olla originaalne saavutanud iga "tõsiseltvõetava" kunstiinimese unistuse; ta on edukas ilma loomingulisi allahindlusi tegemata. Tõsi, eksperimenteerimine ei võrdu üldse mitte alati väärtusliku loominguga, kuid selle konkreetse artisti puhul nii ei ole. Julgelt žanrite piire hägustav bänd pakub kindlasti intensiivse, põneva ja võimsa kontserdikogemuse. Isegi, kui sa Nick Cave'ist miskit kuulnud pole, tasub end siiski avatud meelega lava ette vedada, sest tegemist on tõelise suurmeistriga.
Vaata, mida laivilt oodata võib:
