Prints Harry avaldas käesoleval aastal oma memuaari pealkirjaga "Spare". Raamatust võib lugeda lähemalt, milline oli Harry kogemus kasvada kuninglikus peres ning muuhulgas saada aimdust, milline oli maailma ühe tuntuima perekonna järglasel üles kasvada. Raamatus on ta kirjeldanud üht jõulupüha, mil sai tädilt kingituse, mida tänaseni eales ei unusta.
Kuninganna Elizabeth II valitsemisaja lõpupoole kogunes kuninglik perekond tema Sandringhami esindusse ning seal veedeti koos aega, avati jõuluõhtul kinke ning külastati üheskoos kirikut. Samal ajal kui kuninglik pere jõuluteenistustest osa võttis, jälgisid neid ka tuhanded pealtvaatajad.
Ka kuningas Charles III on otsustanud seda traditsiooni jätkata. Prints Harry meenutab memuaaris aga üht kingitust, oma tädilt, mida kirjeldas kui "külmaverelist".
Raamatus kirjeldab Harry, et Saksa esiisadelt päritud kombe kohaselt oli tema peres traditsiooniks kingituste avamine jõululaupäeval. "See traditsioon elas üle meie perekonnanime inglistamise. "Saxe-Coburg-Gothast" sai Windsor," kirjeldas ta. Otsuse perekonnanime muuta võttis vastu Harry vanavanavanaisa kuningas George V, kelle perekonnanimi oli Saxe-Coburg-Gotha alates sellest ajast kui kuninganna Victoria abiellus prints Albertiga. Otsus perekonnanime muutmiseks tehti I Maailmasõja tipphetkel, mil Briti kuningakoda soovis end seostes Saksamaaga distantseerida.
Prints Harry kirjeldas, et kinkide avamise hetke amtmosfäär oli vaba ja mõneti pöörane. Ta kirjeldas, et kingitused olid kuhjatud pikkade laudade peale. Kirjeldatud päeval otsustas Harry avada oma kingid alates kõige väiksemast. Kümnete kinkide seast avas ta esimesena kingituse oma vanatädilt printsess Margaretilt. Kuningliku perekonna kontekstis oli tegemist žestiga, mis näitas Margareti suhtumist Harrysse ning tema perekonda üleüldiselt.
"Kasvades ei tundnud ma tema vastu midagi. Võib-olla pisut haletsust ja palju hüplikkust. Ta võis ühe põrnitususega toataime tappa. Siis kui ta oli kuskil läheduses, hoidsin mina distantsi. Ning neil harvadel juhtudel, mil me kokku puutusime ja ta otsustas mind märgata või minuga rääkida, olen mõelnud, kas tal minust üldse mingi arvamus oli. Mulle tundub, et tal ei olnud. Või siis, vaadates tema tooni ja külmust, ei olnud see arvamus kuigi hea," kirjeldas Harry.
Tema vaated ja suhtumine Harrysse said kinnitust kui ta avas kingituse, mis oli märgitud kui "tädi Margolt". Princess Margaret olevat paberisse pakkinud ühe pastaka. "See ei olnud aga pelgalt pastakas," juhtis tädi Margo Harry tähelepanu. "Sel oli väike kummist kalake ümber mähitud. Siis ma ütlesin:" oi, kalaga pastakas! Okei!". Endamisi mõtlesin aga: see on küll julm," kirjeldas Harry.
