27.05 toimus Helsingi Jäähallis suurejooneline hiphopi-pidu, kus astusid ühel õhtul lavale De La Soul, Public Enemy ja Wu-Tang Clan. Käis, nägi ja kirjutas Johanna Maria Mängel.
De La Soul. Public Enemy. Wu-Tang Clan. Kõik korraga, samal õhtul, üle lahe Helsingi Jäähallis. Vanakooli hiphopi kolmainsus tähistas oma murranguliste albumite juubeleid ning ühistuuri nimeks on täiesti õigustatult Gods of Rap. Wu-Tangi peetakse läbi aegade mõjukaimaks räpigrupiks ning De La Souli legendaarne debüüt “3 Feet High and Rising” on osa USA Riiklike Salvestiste Registrist olles kultuurilooliselt, ajalooliselt ja esteetiliselt tähtis heliteos. Üsna vastupandamatu kombo, võib-olla isegi liiga hea, et olla tõsi?
Seiklused algavad juba ammu enne kontserti, kui ebaselged juhised ning korralduslikud kommunikatsiooni errorid viivad kerge solgutamiseni, mis kulmineerub fotograafi backstage’i talutamisega segaduses meeskonnaliikme poolt, kelle info kohaselt tuleb pildistav press suunata kuskile erilisse ruumi läbi halli kitsaste koridoride, mille ustele on kirjutatud õhtuste kangelaste nimed ning mis viivad nipsaka naiseni, kes justkui meediaga tegelema peaks, kes küsib: “mida sa siin teed?”. Ütle sina mulle (ja ehk ka oma meeskonnale)!?... Selgub, et peab siiski tuldud teed tagasi minema. Okei.
Eepilisi elamusi lubav kontsert on struktureeritud nii, et iga grupp teeb umbes 45 minutit oma asja ning eel- ja vahemängud on jäetud teiste seas Jay-Z’le, Nasile ja Snoop Doggile biite meisterdanud DJ Premierile. Kava pooletunnine hilinemine sunnib Premieri alustama, kui inimesed veel ruumi keskele põrandale ning saali raamistavatele pingiriiulitele voolavad, kuid härra energia ja hiphopiklassika selektsioon Nas’ist Tupac’ini on piisavalt võimas, et aeglaselt täituv saal kohe sumisema panna.
Räpijumalatest esimesena astub lavale De La Soul, kelle vaib on endiselt lõbus, kerge ja voolav ning esimese asjana palutakse fotograafidel ja turvameestel lava ees hetkeks oma töö unustada ja end muusikasse mässida. Kõlavad muidugi hitid nagu“Me, Myself & I” ja "Ring Ring Ring (Ha Ha Hey)".
Visuaalidena keerlevad ekraanidel debüüdilt tuttavad naiivselt illustreeritud lillekesed ning kollased valguskiired langevad üle ekstaatilise publik. Paistab, et vähemalt põrandal ning istumistsoonides lava lähedal on õhk hiphopi armastusest ja spliffist paks. Kahjuks ei saa ise selles energia keerises viselda, sest Jäähalli tagumise nurga pingirivist jääb see sama efekt, mis siis, kui vahid lapsena haige olles kurvalt aknast välja nagu maun, kui sõbrad õues mängivad. Õnneks märkab De La kogu publikut ning mingi osa lõbustustest jõuab ka taharitta. Nad viivad läbi ka demograafiauuringu, millest selgub, et suurema osa audientsist moodustavad 21-40 aastased hiphopipead.
Public Enemy reinkarnatsioonile Public Enemy Radio eelneb Premieri esimene vahemäng, mille jooksul saab saal oodatult pooltühjaks ning kuigi taoline kava ülesehitus on antud kontekstis loogiline, on sellest siiski jube kahju, sest Premier on õhtu silmapaistvaim kangelane ning tema energiatasemeni ei küündi keegi teine. Lisaks muudab see õhtu pisut katkendlikuks ning Public Enemy jõuab set’i teise poolde, kui saal taas lõplikult täitub. Grupp alustab, õnnitledes Soome publikut nende hoki võidu puhul. Grupiga 2014. aastast liitunud Jahile on isegi endanimeline hokikoondise särk selga organiseeritud ja meeleolu on ülev. Naabrite saavutus spordis saadab meid Helsingis igal pool, kontserdist kuni klaasikilde täis teedeni, millel rattaga sõites vahva manööverdada oli. Public Enemy set on terav ja toores, kuid pisut veniv. Kõige vägemaks helielamuseks saab hetk, kui DJ Lord plaadimängijad korralikult läbi tuuseldab ning pulga-selektorid häbisse jätab.
Wu-Tang Clan haarab lava viimasena ning seekord siblib publik kohale pisut hoogsamalt, kuid abiks on ka pisike hilinemine. Hilinemise põhjust olla lava ees lõhnast tunda. Ei oska öelda, kas põhjuseks oli liigne popsutamine või see, et Helsingi kontsert on tuuri viimane Euroopas ja räpparite plejaad on lihtsalt väss, kuid hardcore hiphop grupi energia ei ole päris nii rets, kui oleks võinud olla. Esitamisele tulevad nende 25-aasta taguse debüüdi “Enter the Wu-Tang (36 Chambers)” leged rajad nagu "Bring da Ruckus" ja "C.R.E.A.M.", mis muidugi kruvivad. Korralikult. Kuid, lisaks Method Man’ile, kes ringreisiga ei ühinenud on midagi ikkagi puudu.
Siiski kogub plejaad laval laivi edenedes tuure ning lõppude lõpuks pakub Gods of Rap’i ajamasin peaaegu kõike, mida sellenimeline kontsert pakkuma peaks - vanakooli hiphopi headus, J Dilla meenutused, kätemere lainetused, rusikad õhus - “fight the power” ja isegi tagumistesse ridadesse kandub killuke “hiphop, one love” atmosfäärist.
Vaata ka galeriid:
