"Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles" on juba raamatulettidelt saadaval ning see pajatab lugusid, mis Susan üle maailma reisides kogenud on. Naine kirjeldab ennast ise kui klassikalist "tüübi-magnetit", kellega alati midagi juhtub ning kohtub kõige kummaliste inimestega üldse.
Näiteks kirjeldas ta raadio Retro FM saatejuhile Rauno Märksile: "Väljun lennujaamast ja järsku tuleb mu juurde üks tüüp, kes ütleb, et ma hakkasin eile taksojuhiks ja ma tahan sind kutsuda oma perega kohtuma."
Kõige suurema killu südamest on võtnud hoopis vastuolulise kõlaga Liibanon. Kui paljud arvavad, et tegemist on väga konservatiivse ja ka ohtliku maaga, on Susani kogemus hoopis vastupidine. Naine kirjeldab, kuidas mõndades piirkondades võid sattuda restorani või lokaali, kus ei hooli keegi vanusest ega traditsioonidest, vaid vanad, üle 70-aastased naised tantsivad ja kargavad suisa laua peale nii, et hakkab piinlik. Aga piinlik selle tõttu, et oled tagasihoidlik eestlane, kes sama teha ei julgeks.
Menuteoste „Minu Dubai“ ja „Ka naabrid nutavad“ autor Susan Luitsalu tegutseb selles raamatus nii Sotši olümpiamängude kui ka New Yorgi moenädala telgitagustes. Kuna seiklused ei hüüa tulles, satub uudishimulik Susan Jaapanis peenisefestivalile, Liibanonis Bekaa orus veinimõisa ja Gruusias Thbilisi vanalinna restorani lavale. Omaanis ronib ta 2997 meetri kõrguse mäe otsa ja saab selle käigus teada, et kardab kõrgust. Prantsuse Polüneesias pääseb Susan napilt kokkupõrkest haiga, kuid on sunnitud tahiti keeles kirikulaule laulma.
Raamatu värvikate kõrvaltegelaste galerii ulatub Bakuu taksojuhist onu Borjast ja Los Angelese staarfotograafist Riverist kuni Taani kroonprintsi Frederikuni. Susanit peetakse seikluste käigus eksikombel aseriks, kreeklannaks ja juuditarist vaeslapseks, aga ka Slovakkia supermodelliks ja Saksa Vogue’i toimetajaks.
Neist ja mitmetest teistest seiklustest ja reisinippidest saab lugeda Susani värskest raamatust, mis on leitav SIIT!