Šamaan ootas reisiseltskonda Baikali kõrgel kaldal, kuhu paistis irooniana läbi mändide kätte vene õigeusu kiriku ristiga sibulkuppel. Ta seisis kahe kahara männi vahel, mille okstele oli seotud palju kirevaid riideribasid ja rätte. Kui ei oleks teadnud, poleks selles sinises atlassrüüs-halatis ja kõrget šamaanikrooni kandvas vanamehes osanud sugugi ära tunda määrdunud puhvaikas ja kalurisaabastes paadimees Abzaid, kes neid mõned päevad tagasi saarele toimetas.
Mees kandis kaelas ehet, millel oli tema isa-ema pilt ja kaheteistkümne looma kujutised. Käes hoidis ta rituaalset trummi, ta jalge ees põles väike lõke.
Halvast energiast vabanemiseks tuli Abzai käsul endale kätega lõkkesuitsu kehale ja näkku vehkida. Suuri vaevu suutis Aivar naeru tagasi hoida. Järgnevalt olid nad šamaani trummipõrina ja joigumise saatel kohapeal tammunud. Selgelt mäletas Aivar ülevat pilti šamaan Abzaist, kes seisis Baikali kõrgel kaldal, saates rahuliku, kõiketeadva pilgu üle õhtupäikeses sädeleva peegelsileda järvevee.