"Meie olime Gujarati osariigis ühes väikelinnas. Sellel ajal, kui meie seal olime, siis tol hetkel seal ei olnud seda probleemi. Suurlinnades oli, aga see kuidagi ei jõudnud meieni. Eks maailmas juhtub igasuguseid asju, aga kui sa nendega otseselt kokku ei puutu, siis sa ei tea või ei tunneta seda, aga tõesti me tulime õigel ajal ära. Nüüd iga päev kuuleme surmauudiseid. Täna on olukord hoopis teine," räägib Airi.
Kuna Airi on perega ise Indias elanud, siis ta teab, et riik on väga ülerahvastatud ning plahvatuslikku viiruse levikut on raske peatada. "Fakt on see, et elu täielikult seisma ei saa jätta, kodudesse jääda ei saa, keegi tööl ei käi. Aga eks need puhangud tulevad, sest seal on inimmassid teised kui Eestis."
Samuti lisab Airi, et peaministri tähelepanu asub keset kriisi sootuks teises kohas. "Pühakute festival, mis oli seal ühes piirkonnas, on üks asi, aga näiteks valimised, kus nad liiguvad osariigist osariiki. Enne valimisi tehakse kõik piirangutest vabaks. Nad kutsuvad neid valimiste rallideks, seal on paraadid, peaminister sõidab kaarikuga läbi ja kõik tulevad kokku. Et hääli võita, tehakse kõik piirangutest vabaks, aga siis kui valimised läbi, tulemused saavutatud, pannakse piirangud peale tagasi," räägib ta.
Airi saab oma info kriisi kohta perelt ja sugulastelt ning kohalikke uudiseid ta ei tarbi. "Eks seal ole ka piirkondi, kus olukord parem ja kus halvem. Mu mehe onupoeg on doktor oma piirkonna suurimas haiglas ja tema jutus pole põhjust kahelda. Need jutud, mida sealt kuuled, on tõesti ebameeldivad. See, kuidas inimene päevast päeva tuima näoga surmakuulutusi kirjutab, nii et närv ka ei liigu, enam ei viitsi maskigi ette panna," kirjeldab naine õõvastavat olukorda.
Airi sõnul Indias elavad sugulased Eestisse ei soovi kolida, kuna on oma eluga üldiselt rahul. Samuti ei kipu tagasi ka tema indialasest abikaasa, kellel on Eestis kindel töö ja kes naudib siinset vaikust.
Kuula intervjuud Airiga siit: