Kunstiakadeemia õppejõuna ja reklaamiagnetuuris töötav Estookin ning vabakutseline foto-videograaf Parbus tunnistavad, et näituse idee sündis koostöös 4 kuud tagasi. "Ma jõudsin sinna, et meie ümber on nii palju, mille eest olla tänulik, aga me kipume nii tihti seda iseenesest mõistetavalt võtma."
Kas plaan oli lapsi hirmutada? "Ei, ma tahtsin meelde tuletada, kui heas kohas me elame," tunnistavad nad, et tagajärjed võivad sellel olla. "Tänaseks oleme näinud mitmeid reaktsioone, mis on loomulik. Eeldasime, et võivad tulla tugevad arvamused ja see on loomulik - kõik tunded on õigustatud," ütlevad nad algusest peale, et plaan oligi linnaruumis näitust eksponeerida just. "See on oluline, et tood teema inimestele ette," ütlevad nad, et valusad teemad, mida kunst puudutab, ei peaks sugugi jääma ainult kunstisaali. "Me ei saa öelda, mida inimesed peavad tundma," ütlevad nad. "Kui keegi oleks öelnud, et neid ei tohi üles panna, poleks me seda teinud, " ütlevad nad, et eeltöö oli korralik ning tegelikult paljud teadlikud, mis kaadrid linnaruumi ilmuvad, nii et tänane pahameel päris üllatusena linnaosadele tulla ei saa kuidagi.
Vaata kõnealuseid näituse pilte soovi korral siit.
Kuidas valiti kohad, kuidas need pildid sündisid ja kui palju eeltööd ning teavitust nõudis selliste kaadrite linnaruumi paigutamine? Kuula pikemalt allpool!