“Ma olen ise ka mõelnud, et võib-olla selline sünge lapsepõlv. Palju sellist psühholoogilist mõtestamist, et koduvägivald ja sellised teemad. Võib-olla saaks hea sarimõrvari minust, et kui ma ei kirjutaks, et äkki siis salaja…” mõtiskles Rohelend vastuseks küsimusele, et mis tal nende mõrvadega siis ikka on. “Tegelikult minus muidugi ei ole seda. Kui sa kirjutad, siis sa saad aru, et sa tegelikult kunagi lõpuni seda vägivalda ei mõista,” lisab Rohelend.
Kui raamat “Kes tappis Otto Mülleri?” rääkis pigem vaesusest ja rikkusest ning nende vahel olevast nihkest, siis selle järjeks oleva “Liiga palju armastust” põhiteemaks on armastus. “Miks armastus meid nii palju mõjutab? Miks me selliseid lollusi selle nimel teeme? Eks see on niimoodi, et ühel päeval oled sa meeletult armunud, sa mõtled, et surmani igavesti see inimene, siis möödub natukene aega, siis mõtled, et issand, see inimene, meil ei ole midagi ühist. See raamat sündis selle ümber,” kirjeldab Rohelend.
Kirjaniku sõnul hakkab tema peas idee müsteeriumiks kerima eelkõige motiivist. Kui motiiv on paigas, siis on sealt mugav edasi minna. “Siis me hakkame nende karakteritega tööle. Mõtlesin, mis oleks huvitav, et oleks selline hea ansambel koos.”
Raamatu näol on tegemist jõuluhõngulise mõrvamüsteeriumiga, kuna üks osa tegevustest leiab raamatus aset paar päeva enne jõule. Rohelend tõdeb, et talle väga meeldivad jõulumõrvad. “Hercule Poirot´l on vist kaks või kolm jõulumõrva ja nii mõnus on lugeda.”
Birk Rohelend kinnitab, et ideid uuteks raamatuteks tuleb talle pidevalt ja palju. “Ma loodan, et ma elan vähemalt 90 aastat, sest mul on nii palju plaane. Ma tahan need kõik ära teha. Mu suurim hirm on see, et aeg saab otsa ja kõike ei saanudki teha, mida tahtsin.”
Kuula kõigest pikemalt allolevast heliklipist!