Striimimisplatvorme on rohkesti, aga rääkima kiputakse ikka ainult Netflixist, kus, tõsi, on tarbimisväärset sisu viimasel ajal üsna hõredalt. Suure kammimise peale midagi aga leiab, mis meelt kah lahutaks. Siin on minu ülevaade koroona- ja kuumalaine ajal toas istudes vaadatud kraamist, mis on kõik selline… süüdimatu. Ei suuda inimene ju kogu aeg diip olla! Ehk on teistelgi sihukesest eskapismist abi, kui piirangutele enam mõelda ei jaksa ja juhe on koos?
Tekst: Katrin Pauts
“Clickbait”
Mis see on?
Süüdimatu meelelahutus, mis ei pretendeeri kunstilises plaanis absoluutselt mitte millelegi ehk minu lemmiksorti krimi. Kogu aeg on röögatult põnev, nii et sa ei jõua mõeldagi, miks tegelased nii totralt käituvad või mida nad üleüldse teevad. Lõpp on täielik jahmatus ja ehmatus. Ah millest see sari räägib? Ma ei mäleta enam, aga mega-mega põnev sõit oli! Alustasin õhtul ega saanud enne hommikut pidama.
Miks ja kellel tasub seda vaadata?
Kui tahad enda maised mured mõneks ajaks täielikult unustada, siis see on just seda sorti põnevik. Varu vaatamiseks vaba päev, sest tõenäoliselt tahad kõik osad ühe soojaga läbi tõmmata.
“The Movies That Made Us”
Mis see on?
Kamaluga nostalgiat, mis segasel ajal mõjub hingekosutavalt. Selles hoogsas doksarjas on koos kõik su lapse- ja noorpõlve lemmikfilmid ning nende sünnilood, mis osutuvad väga huvitavaks. Mulle näiteks avaldas väga muljet “Forrest Gumpi” taust ja ka paljudest teistest lemmikutest sain uusi asju teada. Varsti tuleb ka värske hooaeg.
Miks ja kellel tasub seda vaadata?
Minu jaoks on suur õppetund, kui palju oleneb edu saavutamisel juhustest ja jumalikest kokkusattumustest. Surematu hiti sünd ei ole peaaegu kunagi sujuv teekond. Väga lohutav teadmine, eriti, kui oled oma elukesega juhtumisi punktis, kus tundub, et miski ei õnnestu ja kõik pürgimused on mõttetud.
“Real Housewives”
Mis see on?
Tõsielutelevisiooni pärl - parajalt jabur, täiega üle võlli ja samas ka eluline. Eesti televaatajale on Bravo kanali veteranshow olnud suhteliselt tundmatu, kuni vanad hooajad Netflixi lükati, aga USA meelelahutusmeedias on sarja tegelased suured staarid. Minu noorusaega defineeriv seriaal oli “Seks ja linn” ning kõnealune reality on justkui selle päriseluversioon: edukad, jõukad ja mõõdukalt kuulsad naised rahmeldavad oma armuelu- ja pereprobleemide ning omavaheliste suhetega. Saab hüääni kombel naerda ja vahel ka (põhiliselt piinlikkusest) nutta. Kes tahab, võib selle otsa Kardashiane vaadata, mille vanemaid hooaegu samuti paarikaupa Netflixi riputatakse, aga minu jaoks on nemad liiga plastmassised. Tõelised koduperenaised on vänge, aga ehe kraam!
Miks ja kellel tasub seda vaadata?
No see on ikka puhtalt naistekas, mehed tühistel ettekäänetel puhkenud ulmeliste tülide, ruigamise, kriiskamise ja lõputu klatši keskel kaua vastu ei pea. Kuna olukordi, mida sarjas kajastatakse, tuleb igal naisel vähemalt mingis eluetapis ette, kõditab su ego mõnus tunne, et sina oled oma probleemide ja suhtepundarde lahendamisel nende rumalate räuskavate mooridega võrreldes ingellik psühholoogiageenius.
“Virgin River”
Mis see on?
Veel üks süüdimatu naistekas. Klassikaline nunnu armastuslugu ilusate inimeste vahel ilusas maakohas jõekese kaldal keset metsakest, mida on tehtud juba mitu hooaega ja lisa on tulemas. Linnast saabub noor arst, kes satub kohe kohalike intriigide keerisesse, keegi armub temasse, keegi hakkab teda kirglikult vihkama, armastuse teel on ohtralt kive ja kände - no mis sa, romantiline hing, veel ihkad?
Miks ja kellel tasub seda vaadata?
Kui oled veidi vanem kui teismeline ning ihkad midagi roosat ja ilusat, kus ei räägitaks ropusti ega karjutaks koledasti. Tibake lääge lugu, aga vahel ju võib ka kreemikooki pugida.
“Sex/Life”
Mis see on?
Ohtralt seksi nagu “Bridgertonis” (mida ma siia nimekirja ei hakanud toppima, aga muidugi ei keela keegi ka seda vaadata), sama kuum ja ilus meespeategelane nagu Bridgertonis, kes samuti veedab suurema osa eetriajast alasti (ühes dušistseenis saab ka full frontal’it imetleda), aga tegevus toimub tänapäeval. Tegevuse all mõtlen põhiliselt seksi ja kiimaseid kujutluspilte, mis vahelduvad millegagi, mida võib vist põnevuslooks nimetada. Üldiselt on ohtra seksi tõttu loo jälgimine üsna keeruline ega tundu ka eriti tähtis. Nimetagem niisuguseid seriaale suhkruvatti kastetud pornoks.
Miks ja kellel tasub seda vaadata?
Kui tahad sellist “Viiekümne halli varjundi” tüüpi ohutut mõnu, siis tõmba see käima.
“Riverdale”
Mis see on?
Selle noorteka, mis sobib ka lapsemeelsemale ja seiklushimulisemale täiskasvanule, avastasin alles pandeemia ajal oma palavalt armastatud lemmiku “Stranger Thingsi” aseainena (tolle sarja uue hooaja tootmine jäi koroonaviiruse tõttu kauaks toppama ja näha saab seda arvatavasti alles järgmisel aastal, mina aga kaotasin kannatuse ja tahtsin midagi taolist kohe). Mu jaoks on see popil Ameerika koomiksil põhinev lugu totaalne eskapism: võrratu visuaal, unenäoline maailm, võimendatud tegelaskujud, müstilised lood, hirmsad saladused, lakkamatu põnevus. “Stranger Thingsi” vaibile väga sarnane.
Miks ja kellel tasub seda vaadata?
“Stranger Thingsi” fännidele meeldivad raudselt vähemalt kolm esimest hooaega. Pandeemia ajal katkestuste ja jamade kiuste filmitud viimane hooaeg (igal nädalal tuleb uus episood) läheb aina rohkem lappama ja sellest on väga kahju.
“Bob Ross. Happy Accidents, Betrayal and Greed”
Mis see on?
See ei ole küll seraal, vaid dokfilm, minu selle suve üllataja. Nimelt ei teadnud ma Bob Rossist varem midagi, aga selgub, et Ameerikas oli ta väga kuulus ja palavalt armastatud telekunstnik nagu meil onu Raivo, kuigi publikuks olid tal mitte lapsed, vaid naised. Tõsises kunstis see kuulus kitšimaalija vaevalt hinnatud tegija oli, aga millal on rahva armastus ja tõsine kunst ühte jalga käinud? Igas Bob Rossi saates valmis vaatajate silme all üks kena pilt. Pintsliga sahmides kõneles Bob maheda häälega, mida ta parajasti teeb, sisendades vaatajale, et see kõik on käkitegu ja igaühest võib kunstnik saada. Filmis avatakse ka pahupoolt nende nunnude kitšipiltide taga. Eks nunnud asjad olegi harva need, millena näivad.
Miks ja kellel tasub seda vaadata?
Kui sul on vaja psühhoteraapiat, aga sa ei viitsi psühholoogi juurde minna, võid pärast filmi vaatamist avastada Youtube’ist Bob Rossi vanad saated. Need on seal enam-vähem kõik ilusti üleval, igaühel mitu miljonit vaatamist. Närvilisematel õhtutel olen vahel vaadanud kümme saadet järjest, mõjub nagu hüpnoosiseanss või retk kadunud aeglasse maailma.
“Cooking With Paris”
Mis see on?
Olen nii vana inimene, et mäletan, kui suunamudimise esiema Paris Hilton Tallinnas käis. Sellest ajast on mul tema tegemiste vastu ikka huvi olnud, kuna, nagu eestlastel kombeks, loen iga kuidagigi me kodumaaga seotud tegelast pooleldi eestlaseks. Parise kokasaade on nii issanda halb, et mõjub nagu kämp. Parisele meeldib toit, mis näeb välja nagu ükssarvik - sillerdav, roosa, kaetud sulakulla ja trühvlitolmuga. Muidugi kannab ta köögis kohatuid bimboriideid ja kõneleb titehäälega. Kerimisnupp kulub vaatamise ajal ära, sest padukämp vaheldub paraku talumatu igavusega.
Miks ja kellel tasub seda vaadata?
Kui sulle meeldivad plastmassist kuulsused nagu enamik (ka Eesti) insta- ja Rannamaja-staare, või oled lihtsalt uudishimulik loodusvaatleja, siis on Parise groteskselt õõnes köögimaailm just sulle.
