Millal uute internatsionaalide n-ö seisusesse õnnistamine Eesti koondises juurdus, pole täpselt teada. Kindlasti toimetati seda aga 1930. aastate algul, mil teemat võttis käsitleda ka kohalik ajakirjandus.
Tallinna Post kirjutas omalaadsest tseremooniast nõnda: „Meeskonna vanema eestvedamisel, kes muide teeb enese „auväärilisemaks“ mingi teki ümbervõtmisega ning kirju peakattega, ümbritsevad vanad internatsionaalid peale maavõistluse lõppu esmakordselt rahvusvärve kaitsenud mängija. Ning monotoonse laulujorina saatel toimub ristimine – selge tindiga! Seda kallatakse ohtralt kehaosale, mis muide on hoolega varjatud võõraste pilkude eest. Toimingut saadab kogu aeg improviseeritud sõnadega laulujorin, mis lõpuks areneb hoogsaks ja vägevaks „Ta elaguks.““
Leheveergudel kirjeldati põgusalt Kaunases aset leidnud koodislaste ristseid, mille viinud läbi jõuluvana kostüümis meeskonna vanem. Ajakirjaniku väitel toimunud "tseremonii tujuküllaselt ja kõikide asjaomaste nõksudega“. Ristimata noormängijaid hotellis korraldatud aktsiooni juurde ei lubatud ja ühtki debütanti sellest ei säästetud.
Võib vaid kujutleda hotelliteenijate hämmingut, kes meie koondsilaste tindistele voodilinadele mingit seletust ei leidnud ja Eesti pallureid maapõhja kirusid.
