Uuendused programmis
PÖFF on Tiina Loki sõnul viimase kümne aasta jooksul olnud rahvusvahelistest ootustest johtuvalt valmis ehitatud A-klassi filmifestival, mis on alati silmas pidanud ka kohalike filmitegijate ja kinopubliku huve. Kuid kaks asja on PÖFFi programmist seni puudu olnud, mis teiste suurte filmifestivalide kavas on olemas - dokumentaalfilmide võistlusprogramm ja vanade klassikute programm. Tänavu on need mõlemad esimest korda PÖFFi programmis olemas.
“Meil oli väga-väga suur surve väljastpoolt. Meile saadeti dokumentaalfilme mitte kümnetes, vaid sadades. Ja iga aastaga see arv suurenes, vaatamata sellele, et me ei pööranud sellele erilist tähelepanu,” rääkis Lokk. Kuna viimastel aastatel on meie regioonis dokumentaalfilm endale jalad alla saanud, siis ei jäänud PÖFFil muud üle, kui nendele eraldi programm teha. Tegemist on Põhja-Euroopa kõige olulisema filmifestivaliga, just seetõttu olid dokumentaalide autorid nõnda suurt huvi selle vastu üles näidanud. Eesti vaataja on Loki sõnul dokumentaalfilmid nende programmist alati üles leidnud. “Väga paljud dokumentaalfilmid on läinud täissaalidele. Mul langes südamelt kivi ära, et see on nüüd tehtud,” rõõmustas PÖFFi korraldaja.
Teiseks uuenduseks, mida PÖFF on juba kümme aastat harjutanud, on filmiklassika programm. “Jällegi tähelepanelik vaataja teab, et kõikidel suurtel festivalidel on selline programm. Aga meie ei olnud väga kindlad, et kuidas meie mahuka programmi juures vanad filmid endale vaatajad leiavad. Aga need aastad, mil me oleme seda erineval moel katsetanud, on näidanud, et tegelikult on oma vaataja seal ka olemas. Mul on selle programmi üle eriti hea meel, sest ma näen sellel pikemat tulevikku,” rääkis Lokk, kelle sõnul on see programm suurepärane viis tutvustada meie regiooni filmiajalugu.
Fookusmaa ja üldised suundumused
Saksamaa filmid on festivali programmis olnud alati olulisel kohal, kuna sakslased olid koos prantslaste ja Põhjamaadega esimesed PÖFFi partnerid, kui festival üheksakümnendatel alustas. Tänavu on festivali fookusmaaks Saksamaa, mis tähendab, et saksa filmid on programmis laialt esindatud. “Nendel on kõik uksed avatud. Proovime anda ülevaadet sellest, mida tehakse selle fookusmaa kinos. Meil linastub kõikide programmide peale kokku üle viiekümne saksa filmi,” avaldab Lokk, kellele tekkis esialgu halb tunne, et nad ei saagi korraliku fookust kokku, sest häid filme on tänavu vähe. “Aga lõpptulemus on tegelikult huvitav. See on seinast seinani nii teemadelt kui ka žanritelt. Mulle tundub, et eestlane võiks seda jälgida, sest saksa kino on meile omamoodi hingelähedasem,” arvab ta.
Tiina Loki käest uuriti, milliste teemadega filmitegijad praeguses ebakindlas maailmas kõige rohkem tegelevad. Ta toob välja, et tegeletakse väga palju vaimse vägivalla temaatikaga. Olulisel kohal on ka koolivägivald ning vanemate ja laste omavahelised suhted. Samuti käsitlevad mitmed PÖFFil linastuvad filmid surmatemaatikat. “See on kummaline, kui palju surmast räägitakse sellel aastal. Ma ei ole mitte kunagi näinud nii palju seda tüüpi filme, kui meile nüüd tuli. Alguses mõtlesin, et see on nali. Ma olen vana inimene, nüüd saadavad mulle seda surma ühtpidi ja teistpidi,” muigas Lokk.
Veel leiab programmist filme üksindusest, eutanaasiast, tsivilisatsioonide ja kultuuride väljasuremisest. “Need on teemad, mis meid sellel aasta väga palju kummitasid. Ja need ikkagi kajastuvad meie programmis paratamatult.”
Kuula intervjuud pikemalt saatest “Kinovärgiga mandariin”!
