Perekond Märks nautis mõnusat aega Hispaanias, kus nauditi ilusat ilma ja kaunist riiki. Ilus ilm kompenseeris aga ööbimispaigas nähtud ebameeldivused. Üks jättis Raunole suisa nii ebameeldiva mälestuse, et tahtis võõrustaja tagasisideküsimuse peale soovitada koha maani mahalammutamist. „Ma oleks ühe ööbimise kohta hakanud Bookingusse kirjutama küll, et hoidke sellest eemale. Hotelli mänedžer saatis mulle emaili ka, et kuidas saaksime oma ööbimist veel paremaks teha. Mõtlesin, et kirjutan talle, et lammutage see üldse maani maha ja ehitage uus. Siin midagi remontida enam ei ole,“ lõõpis ta.
„Treppide peal olev vaip kleepus. See kisendas juba ammu lapi järele. Ilmselt nad püüdsid kuidagi seda kunagist uhket hotelli veel tänapäeval töös hoida, aga oli näha, et igast otsast kärises. Õnneks veetsime seal ainult paar ööd ja saime edasi liikuda,“ rääkis saatejuht, lisades, et see oli ka ainus ebameeldiv kogemus seoses ööbimiskohtadega.
Tõeline seiklus algas aga siis kui perekond oli teel tagasi kodumaale. Kuigi oli ka Malaga otselend otsustas Rauno siiski võtta reisi, millel oli vahemaandumine Riias. Seal tuli aga omajagu aega veeta, sest reisijaid Tallinnasse viima pidanud lennuk oli õigel hetkel kadunud. Kiire ümberistumise asemel tuli lennujaamas aega veeta veidi vähem kui tund aega. Maris uuris, kas Rauno lennufirmale ka tagasisidet andis? "Kusjuures, ei kitunud, kuigi võib-olla oleks kitumispõhjust olnud," arvas ta.
Rauno ja ta perekond olid Hispaaniasse kaasa haaranud käsipagasi, mis idee poolest peaks mahtuma lennukisalongi, istmete kohal olevatesse kappidesse. Kui perekond tagasilennule asus, teatas personal, et ruum on otsas ja nende kohvrid lähevad alla. Rauno kirjeldas personalile, et neid ootab ees ümberistumine Riias ning lahked teenindajad kinnitasid, et muretsemiseks põhjust pole. Tuleb välja, et siiski oli.
„Mis siis lõpuks oli? Ma pigistasin Riia lennujaamas salatiga nälga välja, kui tuli üks kaasreisija ettevaatlikult, pilk häbelikult maas,“ kirjeldas saatejuht, selgitades, et kaasreisija oli uurinud, kas Miki Hiire kohver oli tema lapse oma. Vastas tõele.
„Teate, me nägime seda kohvrit kuskil pakilindi juures seismas,“ kirjeldas Rauno kaasreisija sõnu. „Kohver pidi ju edasi reisima. Just maha tulles veel küsisime üle, kas kohvrid reisivad edasi, ja noogutati. Selguski siis, et need olid läinud lindi peale ja kuna lindi pealt me ise neid maha ei tõstnud, tõstis lennujaama töötaja need maha ja pani lindi kõrvale. Need olekski sinna jäänud, kui poleks olnud abivalmis lennureisijat, kes juhtis olukorrale tähelepanu,“ kes seejärel kohvri poole tõttas.
See aga tähendas, et raadiohääl pidi koos perekonnaga end uuesti lennule registreerima ning läbida tuli ka turvakontroll. Turvakasti tuli panna nii sandaalid kui püksirihm. „Lisaks tehti mulle veel narkotest, sest naine ütles, et see vesi, mis oli mõeldud lennukisse kaasa, on vaja ära visata. Ma ütlesin, et ma jooks ära, ja siis ma ajasin kiiruga seda endale kurku. Ilmselt arvati, et tüübil on mingisugune megapulber sees, et seda loputatakse praegu kiiresti alla. Tõmmati veel narkotest peale, mingeid näpujälgi ja asju jagasin,“ naeris mees.
Sel hetkel naeruks aga aega sugugi polnud, sest tablool vilkus juba teade viimane kutse lennule. Väikse hilinemisega jõuti lõpuks turvaliselt koju. Ja mälestusi Hispaania reisist jätkub ilmselt kauemaks!
