Retrobest läbi esmakülastaja silmade: Gin longero, neoonvärvid ja mürtsuv muusika

Reedel Pühajärve poole sõites polnud mul aimugi, mis mind ees ootab. Kuna sinna kanti saab ligi vaid autoga, organiseerisin end ühe võõra kuid lõbusa seltskonna autosse, kus avati sõitu alustades pikema jututa pudel šampust ja pandi Toto ''Africa'' üürgamise saatel peopaiga poole jugama.

Mõtlesin veel sõidu ajal sellele, kui paljud inimesed üldse kohale tulevad. Oli ju ilmateade lubanud vihma ja napilt üle 10 soojakraadist teperatuuri. Minu üllatuseks oli rahvast nii palju, et festivali alal oli raske kedagi nügimata liikuda. Silme eest virvendasid läbi kostüümide neoonvärvid ning taustal mängivat Kool & The Gangi katkestasid pidevalt taaskohtumise rõõmuhõisked ja valju lõkerdamine.

Kiiresti sai selgeks, et Retrobestile tulekuks on kaks põhjust. Lisaks muusika kuulamisele oli sama oluline, kui mitte isegi olulisem, kanda retrokostüüme. Kuigi nooremate tulijate riietus piirdus sageli neoonse trikoo või Adidase dressiga, siis vanemate seas võis näha ka õigeid nõukaaegseid sitsikleite ja imeõhukesest riidest nokamütsi-lotusid.

''Kas see on õige Marati dress,'' uurin ühelt vanemalt mehelt.

''MUIDUGI! EGA MA SIIA MÄNGIMA EI TULNUD,'' karjub ta mulle üle Ruslana loo ''Wild Dances'', lõpetades hüüde tõelise moosivarga muigega. Seejärel kulgeb ta oma naist tantsitama hakates eemale.

Ühtegi mossis nägu ma seal küll ei näinud. Kuna kõikjal võis näha inimesi Gin longero purkidega (jook mis muide loodi 1952. aastal Soomes toimunud Olümpiamängude auks), võis eeldada, et alkohol oli teinud oma töö. Polnud siis ime, et paljud mehed jahedal õhtul vaid valgete maikade väel ringi jalutasid.

Pealava juures oli kõige rohkem rahvast. Seal olid ka õhtujuhid Mart Juur ja Peeter Oja, kes pidevalt teineteise kallal norisid ja üritasid korraldada järves alasti teateujumise võistlust.

''Jaaaaaaa nüüüüd!!! Esitame teile Retrobesti peaesineja,'' hüüdis äkki Juur.

''Ta laulab küll ainult ühe loo, aga sellest piisab. Tehke häält, see on Eurovisiooni häbiplekk Peeter Oja!!''

Enne kui mulle sõnum kohale jõudis, hakkas üürgama Oja lugu ''Vaata mind''.

''Nonii-Noniii-NONIIIII,'' röökis rahvas laulu algust kaasa, sealhulgas ka üks väike poiss, kes oli umbes 10-aastane.

Õhtu tipphetk oli loomulikult Nexus, mis tõi sellise rahvamassi kokku, et lava ees polnud ruumi isegi sügavamalt sisse hingata. Kõigil olid sõnad peas ja näpud püsti. Oma efekti andsid ka lava ees vahel kõrgusesse lahvatavad leegid. Rahvas tõmmati nii käima, et viimase loo ajal märkasin silmanurgast, kuidas lava eest üks neoonroheline nokats rahva sekka lendab. Sekund hiljem oli seal juba selline kaklus, et niigi kokku pressitud rahvas tõmbus rusikate vältimiseks veel koomale. Kui sain selles mäsus taas kindlalt jalule, nägin juba kollastes helkurvestides turvatiimi kaht näost punetavat meest teineteisest lahutamas. Samal hetkel paiskus taeva poole pilv valgeid konfette.

See üritus jääb mulle kindlasti kauaks meelde.