Surnud lambad, raha põlemine, sõda ABBAga – seda pöörast KLFi Tallinnas ei näe

Ürituse reklaamides on artistiks märgitud KLF ft Wanda Dee. Ent Briti grupi The KLF alustaladeks olid  Bill Drummond ja Jimmy Cauty, kes juba ammu laval ei käi ja on tänaseks juba pigem muhedad vanahärrad kui mingid popstaarid.

Mehed kasutasid KLFi tehes oma muusikas rohkelt sämpleid ja nii sattus nende lugusesse „What Time Is Love“ ja „Last Train To Trancentral“ ka Wanda Dee hääl. Paraku ei hankinud KLFi tegijad sämplite kasutamiseks lubasid ja nii tuli neil pahandusi, mille tulemusena Wanda Dee esindajad grupi kohtusse kaebasid.

Õnneks jõuti kiirele kokkuleppele, jagati rahasid ning Wanda Dee osales ka ühe loo videos.

Hiljem, kui KLF oma tegvuse lõpetas, hakkas aga Wanda Dee KLFi lugudega ise tuuritama. Drummond ja Cauty üritasid lauljatari suhtes ette võtta kohtuteed, et takistada tal KLFi nime kasutamist. Ent KLFi muusika levitamisega tegelev Arista Records ei kohtusse ei läinud, sest arvas, et tänu tuuridele müüb see muusika ikkagi rohkem ja lõppkokkuvõttes võidavad sellest kõik.

Nii annabki grupi lauludega kontserte hetkel naine, kelle suhe bändi originaalliikmetega ongi pigem nugade peal. Näiteks Wikipedia artikkel grupi kohta Wanda Deed isegi ei maini.

Tegelikkuses oli kogu The KLFi tegevus pidevalt piiripealne ja juristidele rohkelt tööd pakkuv. Sky.ee pani kokku mõned kõige hullemad asjad, millega Drummond ja Cauty hakkama said.

Automaadivalang publikusse ja surnud lammas

Veebruaris 1992 osales KLF mainekal BRIT Awardsil ehk Inglismaa muusikaauhindade jagamisel. Kuulustest pungil saal ootas pidulikku etendust, ent... Drummond ja Cauty vedasid showle punk- metal bändi nimega Extreme Noise Terror, mis mängis metalversiooni KLFi hitist “3 a.m. Eternal.“ Samal ajal kakerdas Drummond laval kargule toetudes ringi ning loo finaalis tulistas terve hunniku paukpadruneid hämmeldunud ja arglikusse publikusse.

Kui bänd lavalt minema läks, teatas õhtujuht: „The KLF on muusikaärist lahkunud.“ Sellel samal õhtul leiti afterparty ajal lava tagant üks tapetud lammas, kelle kaelas oli silt „Ma surin Teie eest – head isu.“

Kuuldavasti oli neil plaan publikut ka lamba verega pritsida, aga selle keelasid juristid ära ja nende enda sõnul ei suutnud nad piisavas koguses verd kokku ajada, et efekt olnuks täiuslik.

Kõik enda plaadid hävitamisse

Pärast BRIT Awardsil põhjustatud segadust duo ei peatunud. Drummond ja Cauty võtsid kätte ja hävitasid ära kõik plaadid, mis neil veel laos seisid. Alles jäid vaid need, mis olid hetkel kauplustes müügil. Ameerikast saab osta veel The KLFi albumit „The White Room“ ja seda vaid sellepärast, et Arista Records oli oma õnneks lepingusse vastava punkti teinud, mis ei kohustanud neid müüki lõpetamast.

Raamitud miljon ja põletatud miljon

Kuna neile oli parimatel päevadel pidev rahavoog garanteeritud, siis otsustasid mehed sellega kunsti teha. Kunst seisnes selles, et nad võtsid miljon naela ning raamisid selle lihtsalt ära. Raamimine ei olnud mingi ilus vaatepilt – 50-naelaste rahatähtede pakid taoti robustselt suurte naeltega raamide vahele kinni.

Edasi käidi seda teost galeriidele pakkumas, kes kõik üksmeelselt keeldusid. Teose nimi oli „Seinale Naelutatud“. Kuna keegi seda kunsti hinnata ei osanud siis nii ei jäänudki meestel muud üle kui see miljon lihtsalt ära põletada. Kogu see hunnik leidis oma lõpu Šotimaa väikesaare kaminas.

Nii see raha põles:

ABBA nõudel plaadid lõkkesse

Lõplikuks erruminekuks kutsuti Jura saarele (sama saar, kus põletati miljon) kohale terve hulk ajakirjanikke, keda sunniti kandma tseremoniaalseid kostüüme. Bill Drummond ja Jimmy Cauty ise olid meigitud vanadeks meesteks, kes kimasid ringi mootoritega ratastoolides.

Viimasena tehti valitud ajakirjanikele uus remix ühest The KLFi vanast loost “Fuck the Millennium.” Kõik see läks filmi „KLF -Mu Riitus“, kus nad muuhulgas põletavad ära ka ühe suure puidust mehe kuju ja ajakirjanikud saavad vastu enda tahtmist selle filmi tegelasteks.

Film räägib ka sellest, kuidas The KLF sõidab Rootsi ABBAle külla, et neid veenda ühe oma loata sämpli kasutamise lubamiseks 1987. aasta debüütalbumil „What the Fuck Is Going On?“. Abba keeldus nendega kohtumisest ja nõudis, et album müügilt kokku korjataks.

Muu hulgas põletataksegi selles filmis ka kõnealust albumit hunnikute kaupa ära.

Maailma veidraim kokkutulek

KLF andis välja ka lubaduse naasta avalikkuse ette 23 aastat hiljem pärast miljoni naela põletamist.  Täpselt aasta tagasi jai aeg täis ning härrad Drummond ja Cauty ilmutasidki ennast taas. Nad said valmis raamatu „2023“ ja korraldasid selle puhul öise autogrammitunni.

Tüübid saabusid kohale vana kooli jäätiseautos, mida juhtis nende kunagine transamees Gimpo, kes on üks väheseid inimesi, kellel õnnestus miljoni naela põletamist isiklikult pealt näha.

KLFi alustalad tegelikult autogramme ei jaganud, vaid hoopis tembeldasid raamatuid, mõlemal mehel oli sealjuures isiklik tempel.

Autogrammide jagamisel kehtisid meeletud reeglid, alates kallistamise keelust. Suudlemine oli lubatud, ent mitte keelega. Kingitusi võis tuua, ent mehed lubasid need kõik pärast plahvatuse teel hävitada.

Kõike eelpool kirjeldatut arvesse võttes oleks ilmselt väga naiivne loota, et sellised tegelased võiksid kuskil Tallinn Lauluväljakul üles astuda. Mis siis ikka, õnneks on lood alles. No ja Wanda ka.