Usu või ära usu: Tanel Veenre kuulas neli aastat üht ja sama muusikat

„Lapsepõlvest on mul muusikast kaks mälupilti – sõidame perega Põlvasse vanaema juurde ja mu ema laulab auto tagaistmel, minul pea tema süles: „Kiisu läks kõndima, müts oli peas, naljakas teiste kiisude seas ...” Mäletan, kuidas mulle läks nii südamesse selle kiisu kurbus, keda narriti tema mütsi pärast,” meenutab Tanel Veenre. Teine laul, mis võitis umbes 5-aastase Veenre südames suisa aastateks, oli „Simmanipolka” Heli Läätse esituses. Nüüd intervjuu jaoks loo nime otsides sai Tanel aga suure üllatuse osaliseks – selle versiooni oli seadnud tema enda vanaonu, Uno Veenre!

Kasvas keset muusikuid

„Ma olin lapsena kirglik Eesti rahvamuusika fänn. Käisin mudilas- ja lastekooris, laulu- ja tantsupidudel,” kirjeldab Veenre oma muusikast tulvil lapsepõlve.

Ehtekunstnik on pärit sedavõrd suurest muusikute suguvõsast, et mõjub lausa müsteeriumina, kuidas Tanel teist rada ehtekunsti poole sammus. Kiigakem Taneli suguvõssa: vanaonu Uno oli legendaarne orkestrijuht. Isa Toomas oli eluaegne ERSO orkestrant, kes mängis vioolat ja oli ka kitarrist Ruja esimeses koosseisus. Vend Kaarel mängib praegugi Estonia orkestris. Vanaisa Ago mängis kohvikutes jazzilikult klaverit, vanaema Linda oli Muusikakeskoolis õpetaja ja teine vanaisa Alfred mängis kannelt ning vähe sellest – ta ka meisterdas neid.

Veendunud iseenda teekonnas

Tanel räägib, kuidas vanaisa Alfred tegi talle ka kandle, kuid seda ei õppinud muidu nobedate näppudega ehtekunstnik lapsena mängima. „Vanematekodus on see kannel vist siiani alles. Mu isa armastab muusikat kogu hingega – peale erinevate pillide mängimise ta ka kogub ja taastab muusikainstrumente. Näiteks mingil hetkel oli me kodus mitu orelit ja harmooniumi, pea 30 mandoliini, palju puhkpille, viiuleid ja vioolasid. Vanematekodu on tõeline muusika museum, mis paneb nüüd minu laste silmad alati vaimustusest särama.”

Ka Tanelit suunati muusikarajale, kuid ta oli sedavõrd veendunud iseenda valikus midagi kätega teha, et jäi pigem kujutava kunsti juurde: „Ma veetsin kogu lapsepõlve põrandal joonistades, õnneks leidsin oma kire ja raja eluks varakult. Mõned aastat klassikalist kitarri ma Nõmme muusikakoolis siiski tinistasin.”

tvs

Väike poiss parema rõdu nurgas

„Kontsertitest eelistan käia klassikalistel kontsertitel. Lapsena käisin igal neljapäeval ERSO kontsertidel. Mul oli paremal pool rõdu nurgas oma koht, kus kuulasin ja vahel ma pisut isegi magasin seal. Armastus klassikalise muusika vastu on sügaval mu sees ja püüan käia nüüdki kontserditel iseendasse kaemas,” räägib Tanel.

Ta tunnistab, et täna kuulab vähem muusikat, kui varem: „Kuulan muusikat ateljees, see on alati hea meeleolulooja. Kuid viimasel ajal vaatan ehete nokitsemise kõrvale pigem dokumentaalfilme.”

Filmifluidumi fenomen

Ehtekunstnikku on alati saatnud armastus filmimuusika vastu, näiteks kuulas ta ülikoolis käies kolm-neli aastat iga päev telesarja Twin Peaks soundtrack`i, mis Tanelit tohutult mõjutas. Veel tänagi annab ta endale aegajalt loa Twin Peaksi maailma eksida ja tunneb alati, kuidas ihukarvad kehal tõusevad. Samuti on tal olnud periood, kus tema stuudios kõlas Thomas Newman „American Beauty”: „Filmimuusikal on mingi fluidum, ta loob võimsaid sisemisi tunnetuspilte.”

Muide, Taneli esimene lemmiklaul, mis ka tänaseni kõnetab on Mahavoki „Tunnete keel”, mida ta raadio kõrval „Soovikontserti” kuulates ootas. Eesti muusikast tuli palju hiljem mängu Vaiko Eplik, kelle avastas coveriga „Kosk” ning see imetlus püsib tänaseni.

„Üks lugu, mis on tõenäoliselt mind kõige enam kummitanud, on filmist Moulin Rouge! „One Day I Fly Away” - see on minu mälukettale sedavõrd kleepunud, et võin nimetada seda oma kõrvaussiks.”