HRL-i peakorraldaja: kõik, kes muusika saatel söönud, joonud või seksinud, teavad, et sel on suurem mõõde kui nootides mõõdetav

Nii nagu möödunud aastatelgi, kadusid komplektid ka tänavu uskumatu kiirusega. Laias laastus vähem kui tunniga olid entusiastid teinud puhta töö. Ka Tallinna Rockiklubis Tapper laiutas vaid mõnikümmend minutit peale piletite müüki paiskamist tühjus. Küll aga leidsime sealt festivali peakorraldaja Kaido Haavandi, kellega HRL-i edust ja olemusest vestlesime.

Tänavu toimub Hard Rock laager juba 18. korda. Tallinnas, Tartus ja Pärnus läks müüki 300 fännipiletit, mida huvilised said elavas järjekorras soetada. Huvi oli sedavõrd suur, et viimased järjekorralised jäid eripakkumisest ilma ning pidid leppima tavapiletiga. Kuigi välismaal on selliseid fännidele mõeldud meeneid ning eripakette juba ammu pakutud, on HRL Eestis selles osas esirinnas.

Hard Rock Laagri peakorraldaja Kaido Haavandi leiab, et lisaks ekslusiivpakkumise atraktiivsusele on oluliseim tuletada fännidele meelde, et pika, paksu ja tumeda talve taga on helgem ja parem aeg. “Praegu on detsember, ilmad lähevad külmemaks ja pimedamaks kuid inimestel on juba võimalik kätte saada tükike suve.” Ka järjekorras toimuv on mingis mõttes nagu rituaal või festivalimeeleolusse sisse elamine. Paljud on omavahel juba tuttavad, või nähakse inimesi, kellega elu muul ajal kokku ei viigi kui ainult festivalil. “Kamraadlus,” võtab Kaido Haavandi eelürituse olulisuse ja olemuse konkreetselt kokku.

Alles lugesime uudiseid, et pikka aega Pärnus toimunud Weekend festival pidi tänavu artistidele edastama ebameeldivaid sõnumeid kokkulepitud tasu oluliselt langenud summast. Lisaks entusiastlikele fännidele on Hard Rock Laagri korraldajate jaoks väga oluline ka artistidest lugupidamine ning kõigile õiglaselt ja ausalt tasumine. Alternatiivmuusika- ja niinimetatud niššifestivalina pole HRL kunagi säärasesse olukorda sattunud. “Me võtame oma koostööpartnereid ja bände üli tõsiselt. 110%!” sõnab peakorraldaja.

Samas ei saa väita, et raskeid aegu poleks olnud. 2008.-2009. aastatel kui Eesti majandus elas läbi langust, kannatas ka festival. "Aastad pole vennad," sõnab Kaido. Üleüldine MASU peegeldus ka külastajate arvus ning HRL oli seetõttu praktiliselt pankrotis. Kuid visaduse ja tulihingeliste toetajate najal on rasked ajad edukalt mööda saadetud. “Ma usun, et see järjepidevus on ära tasunud. Inimesed näevad, et me ei kao kuhugi, oleme aus ja püsiv festival. Tulgu tõrva või vihma, HRL toimub alati! Nii on see olnud juba viimased 18 aastat ja teeme sada veel!”

“Ma arvan, et on mingid asjad, mis ajas ei muutu. Näiteks see “küünarnuki”, või “õla” tunne, mis festivaliga kaasneb. See, et sa tunned ühel nädalavahetusel aastas, et oled maailma kõige õigemas kohas,” kirjeldab Kaido Haavandi Hard Rock Laagri lummust, mis külastajaid igal aastal Vana-Vigalasse sõitma paneb. “Ajas muutumatu on ka rokkmuusika võlu, mis on alguse saanud juba eelmise sajandi keskpaigast. Põhimõtted on samad. Kuigi ma ei nõustu väitega, et kõik lood on juba tehtud, ühtin sellega, et see kõlapilt ja tunnetus võib samahästi meeldida nii tiinekale kui 60-aastasele. Sest mõlemad on sama asja kogenud, oskavad sama oodata ja nende jaoks töötab see ühtmoodi hästi.”

“HRL-i ülesandeks on alati olnud katta festivaliformaadis see nišš, mida teised ei paku. Meie peaesinejad on tihti ekstreem-metali žanrist. Olenemata, kui karmiks muusika võib minna, meie kindlasti toome nad peaesinejana kohale. Selle tõttu võib olla jäävad mõned Eesti bändid natuke justkui vaeslapse rolli, sest me teame, et neil on teistel üritustel oma koht olemas. Püüame kohale tuua maailmanimed kuid toetada ka Eesti ekstreem-metali skenet,” kirjeldab Kaido festivali muusikale orienteeritud suunitlust.

Kaido meenutab üht pöörast seika seoses festivali korraldamisega. Kuigi selliseid bände kelle esinema kutsumise õnnestumine uskumatuna tundus, on eriliselt meelde jäänud Philip H. Anselmo & The Illegals-i kontsert, mis festivalirahva täiesti hulluma pani. Phil Anselmo on legendaarne Pantera solist. 

“See, et meil õnnestus nad esinema saada oli Eesti publiku jaoks nii suur asi. Sellest andis tunnistust  kõik kohapeal toimuv. Ma ei olnud mitte kunagi kohanud sellist momenti, kus noored kutid üritavad üle aia hüpata ja lava taha pääseda, lihtsalt selleks, et selle tüübiga vaid üks pilt teha. Selle pildi nad kõik ka said, suutsime selle asja kontrolli alla võtta. Oli näha, et see üks inimene oli võib-olla, et olulisem kui mitmed peaesinejad eelmistel aastatel kokku.”

Tänavustest esinejatest pole praegu veel sõnagi juttu olnud ning ühtki esinejat pole välja hõigatud. Seda silmapaistvam on fännide reaktsioon ja usaldus festivali vastu. Ilma esinejaid teadmata ollakse veendunud, et suurepärane kogemus ning elamus on garanteeritud. “Tundub, et oleme midagi õigesti teinud,” avaldab Kaido seniste saavutuste üle rahulolu.

Paljud inimesed, kes HRL-i festivalist osa pole võtnud on esialgu umbusklikud – kuskil üli väikses Eesti kohas, keset põldu – kas üldse tasub minna? Mida võivad siis mõelda veel maailmanimega artistid, keda ootab ees midagi seni olematut. „Tavaliselt oleme lahti seletanud, kuhu nad tulevad: Eesti väga-väga väiksesse linna, iidsesse jõekääru, ajaloolise perekond Üksküllide perekalmistu kõrvale ja, et keskööl hakkab udu üle jõekääru tulema. Kui nad seda kõike näevad, ollakse vaimustuses,“ kirjeldab Kaido.

Hoolimata sellest, et paljude bändide jaoks on Eestis esinemine üks väiksemaid publikuid, kellele oma edukas karjääris harjutud esinema, kompenseerib atmosfäär, fännide pühendumus, siirus ja soojus kõik võimalikud puudujäägid. „On olnud juhuseid, kus mõne, juba esinenud bändi liige võtab suure entusiasmiga ühendust, küsides, kas ka tema teine bänd võiks meile esinema tulla,“ kinnitades, et värvikas kogemus mõjub muusikutele pigem positiivselt ja tagasikutsuvalt.

Festivali toimumispaik, Vana-Vigala on üks väike jõeäärne küla Raplamaal. Olles juba 18-aastat igal suvel olnud Eesti raskemuusika mekaks, ei ole ka kohalikud elanikud festivalist puutumata jäänud. Ka peakorraldaja näeb, kuidas festivali ja korralduspaiga vahel on aastatega tekkinud mõnus sümbioos: „Algusaastatel oli väga palju võõristamist kohaliku elanikkonna poolt, iga uus generatsioon jälle natuke võõristab ja vajab aega kohanemiseks. Tihti tullakse sellise „peremehe“ suhtumisega ja pisut isegi vaenulikult, et nende kodukohas sellist festivali korraldatakse. Nüüd, need inimesed on publiku seas. On tore näha, kuidas rahvas on kasvanud meiega ühes taktis. Need võõristavad noored on muutunud küpseks Hard Rock Laagri fänniks."

„Hard Rock Laagri üks suurimaid võlusid on see, et muusikaline pool on alati maailmatasemel ja seal me allahindlusi ei tee. On väga palju festivale, mis toovad muusikale lisaks veel muu mõõte, näiteks õllefestival, Ameerika autode festival või hoopis ekstreemspordifestival. Meil on see kõik ka olemas, kuid me kunagi ei reklaami seda suurelt välja, sest ma arvan, et ka järgmistel aastatel on meie suurimaks põhimõtteks see, et me oleme muusikafestival. Elamus, loomulikult tuleb sinna juurde. Kui rahvas elab ja hingab ühes rütmis. See „õla“ või „küünarnuki“ tunne on fenomenaalne, kuid seda ei saa kunagi tundma inimene, kes ainult kodus muusikat kuulab,“ kirjeldab Kaido.

„Muusika on alati number üks. Kui keegi ütleb, et festival on ka laiem kultuurikogemus, on see väga tore,“ kirjeldab Kaido, et hästi korraldatud ürituse puhul toimuvad kõik lisaasjad justkui iseenesest. „Mis eristab Hard Rock Laagrit teistest festivalidest on see, et meie oleme raamat ja teised on film. Teised on stsenaariumi justkui ette kirjutanud, aga meie festivali puhul saab inimene kätte info ning kujundab oma festivali ise,“ sõnab ta.

"Inimesed, kes on elavat muusikat kuulates söönud oma lemmiktoitu, või siis joonud ennast purju või seksinud selle saatel, teavad, et muusikal on veel suurem elutervendav mõõde, kui seda saab nootides mõõta. See on elamus, mida Eestis mitte kuskilt mujalt ei saa," rõhutab Kaido.

Lõpetusena tsiteerib Kaido üht Wulff & Morgenthaleri ühepildilist koomiksit, kus võetakse intervjuud festivali korraldajalt. "Sellel pildil korraldaja ütleb: sel aastal proovime esmakordselt sellist süsteemi, et mitte ükski bänd ei esine, kõik on telklaagris, kõigil on hea olla ja keegi ei saa isegi aru, et keegi ei esine," naerab ta. "Lisaks sellele koomiksis kirjeldatule saame siiski pakkuda ka veel terve hulga väga häid bände!"

18. Hard Rock Laager toimub Vana-Vigalas 28.-29. juunil. Kahel päeval astub üles 22 artisti, kellest pooled välismaised. Piletid on saadavad Piletilevi (SIIN) ja Cirle K müügipunktides.