Intervjuu Brainstormiga: "Mõtlesime, et vau, enam paremaks minna ei saa, aga sai ja läks!"

10. novembril esitleb Läti megabänd (ainult nii saab nimetada artisti, kes peale pea 30 tegutsemisaastat oma kodutuuril 120 000 inimesele esineb) Rock Cafes oma uut albumit „About the boy who played the tin drum“ ja härrad hüppasid kontserdi eel läbi ka meie toimetusest, et rääkida New Yorgi sessioonidest, "My star" loo romantilisest loomishetkest ning Mick Jaggerile saksofoni kinkimisest.

Intervjuu andsid Brainstormi kitarrist Jānis Jubalts, klahvimängija Māris Mihelsons ning laulja Renārs Kaupers.

Olete koos mussi teinud juba ligi 30 aasta, see on bändile pikk eluiga, milliseid faase te selles ajas läbinud olete?

M: Kui alustasime, oli meil tohutu energia mängida. Meil olid mõned lood, mida poole aasta jooksul harjutasime.

R: Oma nelja looga tundsime, et oleme valmis esimeseks kontserdiks. Kohal oli 20 inimest; eranditult meie klassikaaslased, kes teadsid kõiki lugusid, sest olid bändiproovidel alati juures. Mängisime neid samu lugusid rotatsioonis ning see oli väga hea kontsert! Olime enne väga närvis, kuid kuna kõik läks hästi otsustasime edasi teha ja siin me täna oleme (naeravad). Tõsiselt rääkides on see kõik olnud muidugi imeline; meil on olnud edu nii kodu- kui välismaal ning oleme saanud esineda artistidega nagu REM, Depeche Mode ja rollingud.

Tahtsingi uurida, et kõigi ägedate kontsertelamuste hulgas on teil ka Rolling Stonesi soojendamine Prahas ning esinemine Glastonbury festivalil. Millised need kogemused olid?

J: Rollingutega on selline äge lugu, et me mängisime kunagi Prahas ning peale kontserti tuli üks tüüp lava taga meie juurde. Ta oli pisut purjakil ning ütles: "Euu, kutid, Rolling Stones esineb aasta pärast siin, te võiksite neid ju soojendada." Vastasime et jajah, ja ei võtnud seda kuigi tõsiselt. Siis, mõned kuud enne nende Praha kontserti saab meie manager kõne mehelt, kes ütleb: "Hei, mina siin Prahast, kas olete valmis rollinguid soojendama nagu meil mõni aeg tagasi peale üht keikat jutt oli?" Siis me olime küll totaalses õnnes ja üllatuses, et kas tõesti see juhtubki. Ja juhtus. Kui tavaliselt on reegel, et ära usalda seda purjus kutti bäkkaris, siis on üks tüüp keda võib usaldada (naeravad).

R: See oli suurepärane aeg, hea kontsert, toetav ja avatud publik. Me kohtusime lava taga Hollywoodi staaridega nagu Matt Damon ning kuna siis juhtus olema ka Jaggeri sünnipäev, kinkisime talle saksofoni.

Aga Glasto?

R: Tead, see kõlab ägedamalt, kui see reaalsuses oli. Mängisime päevasel kuumal ajal telgis ning enamus inimesi oli väljas, kuid muidugi oli see ajalooline hetk taolisel festivalil esineda.

Teil oli suvel üliedukas kodutuur, kus Riia kontserti külastas 65 000 inimest. Kas te olete alati sellist tohutut tuge kodupubliku poolt tundnud?

Kõik korraga: Jah!

R: See on fantastiline! On eriti tore, et kuulajaid tuleb endiselt juurde. Eelmine kord kui Riias esinesime oli kohal 45 000 inimest ning siis mõtlesime, et vau, enam paremaks minna ei saa, aga sai ja läks! Terve tuur oli väga hea, kõik sujus. Mängisime hästi ning kõik visuaalid ja valgustus toimisid. Kokku moodustus täielik sümbioos ja kõik olid õnnelikud.

Olete saavutanud arvestatava edu välismaal ning muude trofeede seas teeninud ka näiteks MTV auhinna. Kas taoline tunnustus on teile kunagi pingeid peale pannud?

R: Kindlasti on mingid sisemised väljakutsed, mida tahame vastu võtta, kuid üldist pinget pole tundnud. Oleme oma saundi väga aeglaselt ja järjekindlalt pununud, alates sellest ajalooliselt 1989. aasta kontserdist 20 klassikaaslasele.

M: Ühe looga megaeduni jõuda on väga ohtlik, sest peale kõrge taseme saavutamist oodatakse sinust sama iga kord. Seda juhtub muusikute ja näitlejatega tihti ning pole kerge end ühe loo või filmi edu varjust välja murda. Õnneks on meil bändina olnud nii pikk eluiga ja meie edu on aeglaselt kuid kindlalt välja kujunenud. Meil pole olnud kiireid tõuse, kuid see-eest pole olnud ka kõrgelt kukkumisi. Inimese egole on see väga hea, see hoiab jalad maa peal. Need „kiiresti kuulsaks“ momendid, mis näiteks talendisaadete osalejatega juhtuvad on vaimselt tegelikult väga kurnvanad eriti noorte artistide jaoks.

Milline teie loomeprotsess välja näeb? Kas on tekkinud mingid kindlad tegutsemismustrid?

M: Tavaliselt paneme kõik oma mõtted lauale ning otsustame koos, milliseid võiks edasi lugudeks voolima hakata. Nii tulevad umbes pooled lauludest, teine osa sünnib spontaanselt proovides.

J: Muusika tuleb alati enne sõnu.

M: Jah, kuid oleks palju lihtsam vastupidi, lüürikale on tunduvalt kergem muusikat juurde luua kui vastupidi.

R: Jah, see on diskussioon, mida oleme 20 aastat arutanud, kuid alati tuleb muusika ikkagi enne. Viimasel ajal on ka produtsendid loomingus suurt rolli mänginud. Me töötame igal plaadil erineva produtsendiga. Ta on justkui albumi kapten ning tüürib sind selles suunas, kuhu ta tahab minna. Alati ei taha sa kaasa kulgeda, kuid seeläbi õpid ja koged palju uut. Näiteks ühel plaadil tegime koostööd hiphopi produtsendiga, mis oli üsna keeruline, kuid põnev protsess. Värskeimal albumil töötasime kahe Rootsi kutiga, Povel Olson ja David Larsson, kes olid hästi loomingulise mõtlemisega ning kellel oli tohutult häid ideid.

J: See on seepärast, et nad on ka ise laulukirjutajad. David oli ka üsna ebatavaliste meetoditega. Ühel päeval saatis ta meid muuseumisse maale vaatama. Ta palus meil nende nimed kirja panna ja kokku koguda. Lõpuks sai nendest lugu.

R: Ta tundis, et need nimed on väga luulelised, mis oli hea pinnas laulusõnade kirjutamiseks. Veel palus ta meil kõigil paberile kirjutada, kuidas näeme Brainstormi minevikku, olevikku ja tulevikku. "Kirjutage täpselt nii nagu tahate ja mõtlete," ütles ta ning kui me koos kõik üle vaatasime, noppisime parimad read välja ning ta voolis sellest loo.

Teil on albumite salve võtmisel olnud stuudio sessioone Ameerikas, Saksamaal, Taanis jne. Kuidas selline rändamine loominguliselt mõjub?

R: Käies kohtades, kus me pole varem olnud justkui uueneme bändina. Näiteks kord veetsime kaks nädalat New Yorgist 200 km kaugusel asuvas Hudsonis muusikat luues ning hiljem Inglismaal neid samu lugusid miksimas. See juhtub alati orgaaniliselt, produtsent ütleb, et: "teate, mul on üks kutt Hudsonis, me peaksime talle külla minema!" ja "ma tean ühte tüüpi Oxfordis, kes miksib jube hästi, lähme sinna". Produtsent n-ö näitab teed ja me järgneme.

M: Oleme ka tähelepannud, et Lätis korraldatakse nüüd bändide poolt palju loomelaagreid, kus minnaksegi kodumaalt kaugemale ning mulle meeldib mõelda, et võib-olla olime meie selles justkui teenäitajad, tõestades, et ringivaatamine on võimalik ning ei pea piirduma alati ühe ja sama stuudioga Riias. Veel on tähtis bändina seda sümbioosi tunda. Alati, kui loome miskit uut, siis me teadlikul lähmegi kuskile koos olema.

R: Jah, meil kõigil on pered ja omad muud asjad ning seda aega koos luua on raske lihtsalt leida.

Millise albumi loomisteekond on olnud teie lemmik?

J: Mulle meeldiski vist eelmise albumi oma kõige rohkem. David ja Povel on mõlemad nii loovad ja oskuslikud ka muusikutena. Kogu protsess oli põnev ja produktiivne. Mäletan, et kui me selle hiphopi produtsendiga koos töötasime, oli see kohati keeruline, sest ta oli väga detailidele orienteeritud ning ma ei mõistnud vahel, miks ta teatud kohtadesse justkui kinni jääb. Inimesed lähenevad erinevalt ning Davidi ja Poveliga läks kõik sujuvalt.

R: Jah, muusikalises mõttes oli eelmise albumi tegemine väga produktiivne, kuid seikluse mõttes meeldisid mulle kõige enam siiski Ameerika sessioonid Hudsonis. Elasime hubases majas ja sõitsime ratastega tänavatel, millel polnud varem viibinud, kuid kus juba nädala pärast tundsime end nagu kodus. Meil olid ka ägedad Kopenhaageni sessioonid.

J: Jah! Ja Inglismaa omad.

R: Just! Ja siis veel Berliin, kus sõitsime ka igapäev ratastega ringi.

M: Oleme saanud uskumatult palju häid kogemusi ning loodetavasti tuleb neid veel.

Ma pean nüüd korralikult ajas tagasi minema ning "My Star" loo kohta uurima. Kuidas see sündis?

R: Sellega on väga romantiline lugu. Olin Cannes'is Lõuna-Prantsusmaal ühel muusikakonverentsil koos meie leibeli juhatajaga ning esitlesime seal üht Brainstormi albumit. Ühel õhtul kui ma hotelli tagasi jõudsin nägin aknast avanevat mere ja taeva vaadet ning taevas oli üks täht ja nii see lugu tuli; hästi loomulikult ja kiiresti. Siis kui me Eurovisioonile hakkasime mõtlema pidime täitma tingimuse, et lugu ei ole varem ilmunud. "My Star" oli ainuke tol hetkel valmis lugu, mida poldud lansseeritud ning käisime selle idee oma plaadifirmale välja, mille peale nad küsisid, et kas midagi muud pole. See tähendas muidugi, et ega meil midagi paremat pole, aga meil polnud, sest album oli just välja tulnud ning me ütlesime, et kas proovime selle looga või ei proovi üldse ning lõppude lõpuks polnudki see nii hull (naeravad).

Võib ilmselt eeldada, et selle esmase tagasiside põhjal te ei oodanud et lugu nii suureks saab?

R: Me olime väga üllatunud.

M: Mäletan, et käisime lugu Tony Mansfieldi juures Inglismaal salvestamas ning saime selle purki kahe-kolme päevaga. Siis filmisime video. Operaatoriks oli meie trummar Kaspars (Roga - toim) ning jällegi väga lihtne teostus, kuid sellest sai telekas üks mängitumaid musavideosid.

R: Jah, me kutsume seda oma kuue dollari videoks, sest see oli kulu mis kassetile läks, millele see lindistati. Mäletan, et takso ootas, et meid lennujaama viia, aga Kaspars ei lasknud meil enne peale hüpata kui viimane võte veel filmitud sai.

M: "My Stari" ja meie viimase plaadi produtsendi Davidiga on ju ka see kummaline lugu!

R: Õige küll! David on praegu noor tüüp, hilistes 20ndates. Kui lugu välja tuli oli ta üheksa aastane ning õppis just viilulimängu. Ta nägi telekast Eurovisiooni ja mingit Läti bändi "My Stari" esitamas ning talle meeldis see lugu. Hiljem kuulis ta seda suvilasse sõites raadiost ning siis korjas ta kõrv üles loos olevad viiulid. Ta otsustas loo täiesti pulkadeks võtta ning kõik instrumendid suvilas oleva süntesaatori peal eraldi sissemängida. Siis vajutas ta kõik mängima ning lugu tuli kokku ning ta ütles, et see oli tema jaoks n-ö karjääri nurgakivi hetk; ta sai aru, et ta suudab ise helisid kokku miksides loo teha. On uskumatu, et 20 aastat hiljem tegime koos plaadi.

Kas teil on selle loo mängimisest juba kopp pisut ees ka?

R: Meile meeldib see endiselt. Mulle tundub, et Skandinaavias, Belgias ja Eestis on lugu eriti inimeste südamesse pugenud. On kohti, kus me seda üldse ei mängi, sest inimesed ei tea seda, seega ei mängi me seda igal kontserdil ja küllastumust pole tekkinud.

Kas teil on noortele artistidele, kes alles alustavad ning tegutsevad samamoodi väiksemal areenil nagu Baltikum, mingit nõu jagada?

R: Hoidke oma pea püsti ja tehke asja südamega. Mingit retsepti ei eksisteeri, on olemas ainult teie oma tee ja tuleb lihtsalt loota, et see on hea ja pikk ning täis toredaid hetki.

M: Ja kui keegi küsib, et kas teil pole mõnda paremat lugu, siis tehke ikka oma asja edasi nagu meie "My Stariga" (naeravad). Kuulake teiste nõu, kuid kuulake mõtestatult ning minge ikkagi oma teed. See on ainus asi, mis teid eriliseks saab teha. Kõigi arvamusi ei pea kuulama.

R: Jah, just! Järgige oma tähte.

Annate Tallinnas novembris kontserdi, milline õhtu tulemas on?

R: Võib oodata head Läti bändi uute lugude ja vanade hittidega (naeravad).

M: Publikus on kindlasti segu lätlasi ja eestlasi, mis on meie jaoks alati huvitav ja pisut keerukas.

R: Oh jaa! Keerukas selles mõttes, et lätlased sooviksid kindlasti kuulda lugusid kodukeeles, eestlased jälle ingliskeeles ning meil võib vahel pilt pisut kirjuks minna, aga me saame hakkama. Meil on suurepärane külaline, Ewert Sundja ja see saab olema üks positiivne, head energiat täis õhtu, mille lõppedes on sul muie näol.

Brainstormi Tallinnas toimuva kontserdi kohta leiad lisainfot SIIT.

Nende värskeim album "About the boy who played the tin drum" ilmus sel aastal. Kuula uut albumit siit: