2017. aastal avalikustati suurprodutsent Harvey Weinsteini aastate pikkune kuritegelik käitumine, millele järgnevalt on aina enam ohvreid julgenud oma kogemusi jagada. Ka varem süüdistustest ebaõiglaselt pääsenud on uuesti luubi alla võetud ning aina vähem kaitseb artiste nende tugev kuvand.
2017. aasta oktoobris vallandas Harvey Weinsteini süstemaatiliste seksuaalkuritegude eest kardina tõmbamine laviini, milles voolas maailma teadvusesse kole tõde preditoriaalse käitumise masendavast ulatuslikkusest. Krooniline võimu kuritarvitamine sai järjepideva tolereerimise tagajärjel toksiliseks nõiaringiks, milles toimuv õlgu kehitades vaiba alla pühiti. Siiski ka tänapäeval eitatakse #metoo probleeme ning usutakse, et kannatanud otsivad vaid tähelepanu.
Loomulikult tuleb tõsiste süüdistuste puhul põhjalikult kontrollida nende tõelisust, kuid ajalooliselt on ohvreid pigem marginaliseeritud. Lisaks eksisteerib ühiskonnas ja meedias tihti valikuline hukkamõistmine ning samaväärne taunimine ei saa alati osaks ühtmoodi häbiväärsele käitumisele. Mõneks ajaks pildil virvendanud juhtum minimeeritakse ja unustatakse peagi (James Franco, Casey Affleck, Woody Allen jne).
Seksuaalne väärkohtlemine pole loomulikult vaid filmitööstuse monopol ning teiste seas kolistavad ka musaareeni kappides luukered. Juba selle aasta sisse mahub nii mõnigi neist. Jaanuar algas masendavalt halvava dokumentaalsarjaga “Surviving R. Kelly”.
Tänapäeva muusika turustajad on dokumentaali järgselt küll Kelly lood oma playlistidest eemaldanud või andnud inimestele võimaluse teatud artiste ise algorütmide moodustatud mängukavades blokkida, kuid 2003. aastal tiksus vastilmunud R’n’B mega jam “Ignition (Remix)” igas musakanalis täpselt samal ajal, kui mees mitme lapseealise neiu seksuaalses väärkohtlemises süüdistatuna kohtu ees seisis.
Kelly taktikaks oli tihti lasta oma tiimiliikmetel kontserdil publiku seast tema maitse järgi teismelised välja noppida, nad siis bäkkarisse eskortida ning Kellyle ulatada. Noored tüdrukud läksid küll vabatahtlikult kaasa, kuid mida saab aru endaga toimuvast 14-aastane, kes (täisealise) megastaari palvel stuudiosse sõidutatakse ning kes lubab kõik ta karjääriunistused täita (juhul kui ta viimast “issiks” kutsub, sööb, suhtleb ja riietub tema käsul ning laseb endale suhu urineerida).
R. Kelly sai aastakümneid oma plaadifirma ja tööstuse abiga preditoriaalse käitumise “musternäidisena” toimetada, enne kui dokumentaali tugeva järellainetusena süüdistused uuesti lauale võeti ning tänaseks ootab meest vahi all uus kohtukaasus, mis sel korral võib lõppeda erinevalt aastate tagusest protsessist, mil Kelly kohtumaja ette kogunenud naisfännide juubeldamise saatel vaba mehena minema kõndis.
Tol korral rääkis mehe kasuks ka tema tohutu populaarsus ning muusika positiivne, lootust täis toon (“The World’s Greatest”). Kuulajal on kerge eeldada, et hea muusik on automaatselt ka hea inimene. Fenomeni toetab ka artisti kuvand, mis on ilmselt alati voolitud natuke toredamaks, kui tegelik inimene selle taga, sest kes meist oleks veatu.
Tuleb tunnistada, et parim looming sünnib vahel süngest sügavusest. “Paraku võib mõne vastuolulise artisti muusika olla nii fantastiliselt hea, et ma lihtsalt pean leppima sellega, et see looming on nõudnud omajagu ohvreid. Kahjuks avaldub vahel muusika jumalik aspekt sellisel moel,” ütleb melomaan ja muusik Robert Linna. Siiski, nagu juba ülal mainitud, kaitsevad kuvand ja looming tihti ka sellist käitumist, mis inimlike vigade piiri ületab.
John Lennoni mainet pole oluliselt, kui üldse,määrinud tema füüsiline ja emotsionaalne vägivald naiste suhtes. Patsifisimi suurhümni “Imagine” autori suhe Yokoga esindab ilmselt paljudele tõelise armastuse kvintessentsi, kuid enne oma viimase abikaasaga tutvumist oli Lennon mees, kes jättis maha oma noore poja (Julian Lennon) ning tema ema Cynthia, kes kannatas nii Lennoni verbaalse kui reaalse vägivalla all.
1980ndatel Playboy’le antud intervjuus kinnitas Lennon, et tema loo “Getting Better” sõnad - “I used to be cruel to my woman / I beat her and kept her apart from the things that she loved”- on päevik tõesti juhtunust. “Olin naiste vastu julm ja peksin neid. Ma ei osanud end väljendada, seega lõin, nii naisi kui mehi,” ütles Lennon samas intervjuus.
Linna, kelle jaoks on Lennon olnud üks suurimaid mõjutajaid tõdeb, et nooruses oli Lennon tõesti agressiivne mees, kuid ta leiab, et muusik leidis siiski elu lõpupoole õige tee. “Muusika saab inimest muuta ja hing võib muusikat tehes areneda. Ma arvan, et siinkohal tuleks eristada artiste, kes läbi muusika ennast puhtaks pesevad ja oma tumeda mineviku pattusid lunastavad nendest artistidest, kes tänu oma muusikale ja muusikatööstusele alles libisevad tumedale poole ja hakkavad lollusi tegema. “Getting Better” or getting worse? ” ütleb Linna.
Ei ole mõtet vaielda selle üle, kui palju Lennon on kultuuriruumi oma loominguga rikastanud ja elusid muutnud, kuid tänu sellele minimeeritakse tema ebameeldivaid “saavutusi”. Seda, kas hilisem kannapööre lunastab eelnevad teod, otsustavad kõik ise, kuid kas on üldse võimalik tõmmata joon artisti loomingu ja isiksuse vahele? Linna arvab, et seda ei peaks ega tohikski teha, sest nii heas kui halvas “on ajalugu korduvalt näidanud, et parimad avaldused muusikas on olnud siirad, tõelised ja ausad. Teesklemine kumab igal juhul muusikast läbi.”
#metoo ja Time’s Up toel välja voolanud juhtumid on teinud puust ja punaseks selgeks, kui ulatuslikult mädanenud süsteem võib levida ning kui kaua võtab aega toksilise mustri murdmine. Eetilisi dilemmasid pole kerge lahendada, kuid pea liiva alla toppimise filosoofiaga ei jõua kuigi kaugele. Infokülluses peab ühiskond suutma eristada fakte hämast. Vägev kuvand ei tohiks toimida kui Get Out of Jail Free kaart ja kuigi artisti looming võib kuulajate seas edasi elada, ei saa negatiivset käitumist valikuliselt vabandada. Kui ühiskond ei rakenda nulltolerantsi vägivaldse käitumise suhtes sõltumata inimesest selle taga, siis hägustub niigi sogane piir lubatu ja lubamatu vahel veelgi enam.
E-R 6-10
Ornitoloog
N 16-18 MasinaWärk
Moto- ja kidrameez
