Rock FM Metal võõrustas Catafalci eestvedajat Ando "Andoth" Ennsi, kes pajatas bändi 21 tegevusaasta eredamatest hetkedest, millest ei puudu ka juhuse ja kokkusattumuse müstiline ja suisa jumalik vägi. Kuidas bänd alguse sai, mitu fänni on neil Singapuris ja miks on hätta sattudes kasulik helistada jalkafännidest tuttavatele - saame teada!
1999. aasta 20. august läheb Eesti metalmuusika ajalukku kui päev, mil kaks Eerot külastasid Pärnus toimunud üritustesarja "Põrguwärk" ja otsustasid seal keelt kasta. Ei olnud see aga niisama tavaline rihmalõdvestamine, vaid meestel mõlkus mõtteis ka üks asjalik plaan.
Õlut šmekkides ja muusikat kuulates kerkis meestes soov ise bändi teha. Löödi käed ning kui pisut hiljem sattus üritusele ka Ando "Andoth" Enns, piirati ta sõbralikult ümber ning küsiti: kas sa kitarri oskad mängida? Oskas. Ja nõnda saigi alguse ansambel Catafalc, kelle üks asutaja-Eerodest on praegu ansambel Goresoerdi solist Eero "Nagy" Soomere.
Ajal, mil ette tuli võtta bändile nime panemise vastutusrikas ülesanne, tuli appi igati lollikindel plaan: sõnaraamat. Seda sirvides leiti kaunilt kõlav, kuid sünge tähendusega eesti keelne sõna "katafalk", mis tähistab puusärgi kaunistatud alust ehk matusetalituse lavatsit.
Sõna meeldis kõikidele väga ning otsustati sellega jätkata. Sisetunne ütles aga, et sarnase nimega bände on teisigi, kuid sellest hoolimata otsustati endale kindlaks jääda. Üks Hollandist pärit trash-metal bänd identse nimega Katafalk võttis meestega isegi ühendust ning sõbralikult õlale patsutades käis välja idee kunagi koos musitseerimiseks.
Tollase Katafalki liikmetel jäi siiski kripeldama, et kellegi bänd ikka päris sama nime kannab. Otsustati läheneda igati loominguliselt ning lahendati probleem, muutes k-tähed nimes läänelikeks c-deks. Hiljem tuli aga välja, et kogemata kombel muudeti sõna hoopis rumeenia keelseks, ilma selle tähendust muutmata.
Kokkusattumuste ja juhuse jõud saadab bändi senini. Andol on mäelestustearsenalis üks neist klassikalistest "bändid piiri peal kinni" lugudest, kuid tookordne juhtumine on kindlasti üks kõige erakordsematest omasuguste seas.
Catafalc pidi soojendama Rotting Christi Riias toimuval kontserdil. Et eelmisel õhtul Tallinnas peetud kontsert venis pikale ning ekstaas ei lubanud veel pikalt uinuda, jäi Ando, üpris segastel asjaoludel, ülejäänud bändiliikmetest hilisemaks teeleasujaks. Teekond kulges ladusalt kuniks Läti piiri ületades peatas neid piirivalvur ning nad tükiks ajaks peatas. Dokumentidega oli tekkinud sekeldus, aeg aga tiksus omasoodu ning kontserdi algusaeg Riias tormas üha lähemale.
Tükk aega murti pead, kuniks lõpuks sähvatas viiese seltskonna ühe liikme ajukurdudes idee helistada nõu saamiseks ühele oma tuttavale. Kõnele vastas mõnusas meeleolus tuttav, kes rahulikult Eesti-Läti jalgpallimatši vaatas ja koos sõbraga õlut tinistas. Olles olukorra ära selgitanud, katkes kõne mõneks ajaks. Seltskond seisis teadmatuses.
Siis aga helises telefon, mis teatas, et lootust on, jääge rahulikuks ja olge pildil. Ja ei läinudki enam kaua aega kui dokumendid tagastati ja tõkkepuu kerkis kui imeväel. Jalkafännist tuttav ei tegelenud kiirkorras nõiakunstiga, vaid pöördus hoopis enda kõrval diivanil lösutanud sõbra poole, kes oli juhtumisi Läti presidendi turvaülem.
Ando kirjeldas, et tegemist oli tõepoolest suursuguse kokkusattumusega, sest kõne teinud tuttav ei osanud aimatagi, et tal nõnda mõjuvõimas sõber külas on. Seda, kas tegemist oli päriselt presidendi turvaülemaga või oli ta tugitoolispordimusklit pingutades end selleks joonud, teavad vaid asjaosalised.
Catafalc on olnud tugev jõud Eesti raskemuusikaskeenes juba 21 aastat. Kuigi pidevalt pildis ei püsita, on ta justkui raskesti ligipääsetavas kohas kõditav nahaalune sügelus, ega kao päriselt kunagi. Selle aja jooksul on välja antud 3 demo (1 neist live), 2 täispikka albumit ja üks split-album kahasse Nihilistikryptiga. Viimane album ilmus 2008. ja kandis pealkirja "Still Suffering". 2010. aastal sai alguse album, mille ilmumist ootab suur kogukond Eestis, fännid Lätis-Leedus ning vähemalt üks inimene Singapuris.
Olles 2004. aastal self-release'ina avaldanud albumi "Pain Performance" võttis nendega ühendust üks Singapuri muusika-entusiast, kellel oli oma label. Käies peale nagu uni, nõustuti lõpuks temaga koostööd tegema ning album sai kaks aastat hiljem taas-avaldatud.
200 CD koopiat rändasid ka Eestisse ning jõudumööda on neid müüdud, kuid mehed ei jäänud tulemusega ülemäära palju rahule. Heli olevat esmasalvestusel olnud parem ning uusversioon ei inspireeri saltosid viskama.
2004. aastal välja antud plaate saatis aga kurb saatus. Tollal polnud võimalusi ega ka rahalisi ressursse nii palju, et oleks saanud plaadid päriselt tehasesse pressimisse saata, seega otsustati ise ja käepärasemate vahenditega hakkama saada. Plaatidele kleebiti peale CD-le kaunistuseks mõeldud kleepsud, mis hiljem kurjalt kätte maksis.
Ajapikku reageeris kleepsu liim CD plastikuga, muutes need täiesti loetamatuks. Uurides, kas nüüd ongi "Pain Performance"-i originaalversioon igaveseks kustunud, vastas Ando salapäraselt, et see on üks neist asjadest, mis uurimist vajab.
Kuula, kuidas pääseti altkäemaksule vihjanud piirivalvuri küüsist, kui hästi või halvasti on vananenud Eesti metalmuusika-skeene ja mis põhjusel pole värske album veel ilmavalgust näinud, artikli päisest!
E-R 6-10
Ornitoloog
N 16-18 MasinaWärk
Moto- ja kidrameez
