Vennaskond 40Kaisa Ling uurib lüürilise pungi lipulaeva laulutekstide sügavamaid sõnumeid

Midagi pole teha: Vennaskonna laulutekstid on olulised. Mitmed põlvkonnad eestlasi teavad nende laule peast. Laulutekstide olulisust näitab ka fakt, et need on internetist hõlpsasti leitavad, kergesti kättesaadavad ja kopeeritavad, päheõpitavad ning autoritele on selged viited olemas. Kuigi muusika ise on äärmiselt oluline, et edasi anda laulu tähendust – olgu selleks siis rusuv, apokalüptiline, vihane või unenäoline meeleolu – jääks see ilma tekstideta siiski omajagu hätta.

Tahaksin aga rõhutada üht asja, millest kavatsen kultuurifestivalil SÄRIN pikemalt rääkida: laulutekste ja muusikat ei saa alati kergesti üksteisest eraldada. Mingil põhjusel on olnud vajalik need kaks elementi kokku liita; tihti sünnivad need koos, kantuna ühest eesmärgist, tundest või vajadusest. Just see teebki Vennaskonna loomingu nii intrigeerivaks – nende tekstid on tagasivaates muutunud ülimalt tähendusrikkaks. Millist vajadust või eesmärki pidid need laulud täitma? Bändi legendaarseks saamisele aitas tõenäoliselt kaasa poliitiliselt karm ajajärk, millega oli vaja kaasa kõlada.

„Lapsepõlveplika”

Mõistatuslik armastuslaul, mis seob mineviku ja tuleviku ja tekitab rohkem küsimusi kui annab vastuseid. Kust ta tagasi tuli? Kas „lapsepõlveplika" oli suureks kasvanud, nagu viitab nöörile riputatud pesu ja kleit, mis on piinlikult lühikeseks jäänud? Ja siis on veel see viimne hetk, mil „tema" kutsub lapsepõlveplikat neiuks. Või kas lapsepõlveplika on üldse reaalsus? Ehk on ta vaid unistus või mälestus sellest, mis oleks võinud olla.

Laul peegeldab seda, kuidas inimesed hakkavad juba varases eas mõistma armastuse ja sõltuvuse keerukust suhetes, kui elu õpitakse kodu mängides. Samas räägib laul ka sellest, kui raske on igavesti „kodu mängida”. Mingil hetkel tuleb teesklusega lõpetada ja päriselt hakata kodu looma. Või on see jällegi meeldetuletus, et elu peaks jääma mänguliseks ja lõbusaks ning pereelugi ei tohiks liiga tõsiselt võtta? Tõlgendusterohke laul!

„Täna jälle me joome bensiini”

Laul, mille tähendus jääb mulle endiselt mõneti arusaamatuks, võib-olla sellepärast, et ma pole kunagi tõeliselt elanud kaagi, punkari ega anarhisti elu. Kas nad joovad tõesti bensiini, hingavad aure sisse või püüavad hoopis autosid varastada? Igal juhul kõlab see põnevalt ja köitvalt, kuid samas ka hirmutavalt – pole ju ühtegi kohta, kus sädemest leek ei võiks tõusta. Hirmus!

Bensiini joomine on kindlasti eluohtlik tegevus, mitte ainult seetõttu, et see on süttiv, vaid ka sellepärast, et see on täitsa mürgine, eriti too Nõukogude raskeveokite bensiin A-76, kindlasti! Samas muudab muusika rõõmsameelne ja tantsuline rütm küsitavaks, kui tõsiselt need kaagid bensiini joomist või Tallinna, Berliini ja Riia mahapõletamist kavatsevad ette võtta. Võib-olla on see lihtsalt pöörase nooruse lõbus hümn, kus igasuguseid lollusi sai tehtud ja lõpuks kõik peaaegu eluga pääsesid?

„Maailma lõpus on kohvik”

Legendaarne pala (mitte et eelnevad ei oleks), aga see kõlab eelnevalt bensiini-joomise palast hoopis minoorsemalt, sest maailma lõpus asuv kohvik on ikka surma võrdpilt, mis muud. Samas on tegu ilmselt sügisballiliku valhallaga, kus kõik endised kaagid, punkarid ja anarhistid saavad kord koos istuda, sumiseda ja melu nautida, rõõmuga. Sest pole ju midagi kaunimat siin elus kui istuda koos sõbraga kohvikus, õlleklaasid ees ja eksistentsiaalset kelbast ajada. Ja siis vaid lõputiitrid.

Üheksas kultuurifestival SÄRIN toimub 13.–14. septembril Rapla kultuuriklubis BAAS ja pakub elamusi nii filmi, kunsti, teatri, kirjanduse kui ka muusika huvilistele. Rohkem infot leiad SIIT!