Klubi 326 meenutused: bändid mängisid vahel ka õlle ja viina eest

Lukini sõnul ta klubi sündimist väga palju ei mäleta. „See oli see vabaduse aeg. Nii oligi väga huvitav kõike muud teha peale koolis käimise ja siis saigi alguse kõigepealt mu transamehe karjäär ja nii see kõik lõpuks sinnamaani ka viis," sõnas ta reporter Irene Kivile Rock FM-is antud intervjuus.

Enne klubi asutamist töötas Lukin transamehena ansambli Seitsmenda Meele ning hiljem ka  Gunnar Grapsi heaks. „Ma õppisin ise ka trumme, aga minust pillimeest ei saanud, sest mul ei olnud nii palju püsivust ja mänedžeri amet tundus kiiremini õpitav ja sinna see jäigi,“ meenutas ta hetki klubi püstitamisest.

Kui Lukin tolleaegset klubi meenutama peab, siis tuleb talle meelde seal olev õlle- ja suitsuhais, mida nad tema sõnul ühe nädalavahetusega Nõmmel kindlasti järgi teha ei suuda.

„Ütleme nii, et kui 326-st koju läksid, siis sa enam oma kodus kõndinud vaid käisid seal neljakäpukil,“ meenutas ta humoorikalt.

Lukini sõnul ta vanu aegu otseselt tagasi ei igatse, kuid tunnistab, et nii mõnelgi bändil oleks kunagisest rokiklubist palju õppida. „Põhitõde võiks olla ikkagi see, et enne saage kellekski ja siis hakake raha küsima. Meil tegelikult otseseid summasid bändidel taga ei olnudki. Pigem olid mängijaid, kes esinesid kasti õlle ja baarikrediidi eest. Oli nii viina eest mängijaid ja need, kes olid tõesti nimekamad ja said meie tulust ka osa. Tihti esinesid osad bändid soojendusena lihtsalt õlle eest, et ennast lihtsalt tõestada," rääkis ta.

Seda miks Klubi 326 1995. aastal enda uksed sulges ei tea Lukin enda sõnul tänaseni, kuid seostab seda ühiskonnas toimunud kiirete muudatusega, millele nemad lihtsalt järgi ei jõudnud. Siiski on Lukin kindel, et 14.aprill saab kõikide vanade sõprade jaoks oluliseks ja meeldejäävaks ürituseks. „Tulge kohale! Pakume teile kõike, mida te tahate... välja arvatud siiski Mehukatti...“ lausus Lukin humoorikalt.