KogemusKuidas ma 14 aastat oodanud kingituse lõpuks ise Ville Valole üle anda sain

Möödunud nädala kolmapäeval, ehk 17. aprillil külastas Eestit kunagise menubändi HIM solist Ville Valo. HIM pakkis pillid kokku juba 2017. aastal, poolel Euroopal silmalainer pisaratega lõua alla voolamas. Möödunud aastal said muusikasõbrad aga elustava uudise, et Ville Valo on alustanud sooloprojektiga VV. 17. aprilli kontserdil Helitehases tulid esitusele nii uue albumi "Neon Noir" palad kui ka HIM-i aegumatud hitid. 

Aasta alguseks olin suutnud "Neon Noir" albumist juba vaimustuda ning otsinud märkmikku välja internetiavarustes leiduvad kontaktid, millelt Ville Valoga intervjuud paluda. Siis aga tuli teade, et kaevamist ei pea üldse nii kaugelt alustama, sest VV albumiesitlustuur jõuab ka Eestisse. 

Tööga seoses avanes hingematvalt põnev võimalus - intervjuu Ville Valoga. Ma mäletan seda päeva väga selgelt. Olin juba mitu nädalat varem ettevalmistused teinud, kuid selle hommiku tegemiste tempokas tornaados hetkeks unustanud, et tegemist on just SELLE päevaga. Olin hommikul kontorisse sõites selga visanud pusa, mille oleksin pidanud juba mitu päeva varem pesukasti jätma ning hüpanud tipptunni taksosse meigita, juukseid kammimata. 

Loe veel: Ville Valo fännab põnevat osa Eesti kultuurist ja vananemist ei karda! “Ema ütles: iga lill peab õitsema!”

Ega see olegi mingi maailmalõpp kui peaks ühe ZOOMi intervjuu veidi vähem värskemana läbi viima, kuid soovis austatud artisti jaoks alati paremat jalga ette seada, tellisin taas takso ja kimasin tagasi koju, et vahetusriided ja meigikott haarata. Jätsin takso minutiks ootama ja tormasin tuppa. Teel tagasi suutsin talvesaabastega trepil libastuda ja oma kaunid tagumised põsed, mis muidu pükstesse peidetuna, helkuriga samaväärselt heledalt helgivad, tumelillaks torgata. 

Intsidendi ja intervjuu vahel oli täpselt nii palju aega, et adrenaliin hakkas maha sulama, teisalt aga jälle kerkima, sest kohe-kohe on videosilla vahendusel mulle vastu vaatamas Ville Valo isiklikult. Tagumised põsed sellega leppida ei soovinud, seega veetsin enamuse intervjuust närveerimisest selga märjaks higistades ja tooli kohal leviteerides, sest istumine ei olnud sellest hetkest veel terve järgneva nädala minu jaoks menüüs. Pilti ma sellest ei näita, tundub, et peate lihtsalt uskuma. 

Loomulikult ei olnud ka sellest veel küll - poole intervjuu pealt märkas Universal Music Estonia esindaja Leen Kadakas, et videokõne salvestus on millegi pärast lõppenud ning suur tõenäosus, et vestluse algusosa ei salvestunud. See osutus hiljem tõeks, kuid ligi 7 aasta pikkuse töökogemuse tulemusena suutsin käiku lasta oma salarelva - eksimatu mälu, mis suudab mõned minutid pärast intervjuu lõppu kuuldud tsitaadid veatult kirja panna. 

Läks õnneks. Intervjuu sündis. 

Seda inimest võikski jääda kuulama - kui sümpaatselt ta räägib. Nii nagu mul ikka kombeks, lepin intervjueeritavaga alguses kokku vestluse reeglites. "Kui on mõni küsimus, mida kuuldes tunned, et see solvab sinu intelligentsi või sa ei tunne sellega ühendust, anna mulle teada ja ma proovin sind parema küsimusega üllatada," ütlesin talle. Vastuseks sain palju tänusõnu ning lõõpiva teate, et kui minul peaks sama tunne tekkima seoses tema vastustega, olen teretulnud selle vastu protesteerima. 

Õnneks meil kummalgi selleks põhjust ei tekkinud. 30 minutit möödus kui silmapilk. 

Intervjuus jäi minu jaoks eriliselt kõlama kaks momenti. Intervjuu viimane lause, milles VV selgitas, et ei tea Eesti rokiskeenest suurt midagi, kuid loodab kohalike fännide peale, kes talle sellest rääkida võiksid ja see päris, päris lõpp.

Lõpetuseks tänusõnu vahetades sõnas Ville, et võiksin kontserdi päeval lava tagant läbi hüpata, et "tere" öelda. Pean tõdema (mitte flexima), et selliseid lauseid kuulen intervjuusid tehes pigem tihti. Kutsutakse, aga harva jõuab see viisakus selleni, et päriselt kohtuda õnnestub ja üldsegi - milleks? Mida ma neile ütleksin? Miks ma neid töö ajal segama lähen?

Ville Valo puhul oli mul vastus sellele küsimusele kohe olemas ning sõnasin Leen Kadakale, et kui kuidagigi peaks õnnestuma (loe: palun tee kõik, mis võimalik), palun mind nimekirja arvata. 

Olin end juba kontserdivalmis seadnud ning mõistnud, et tegelikult, minu kui fänni jaoks ju piisab sellest, kui saan nautida seda, mille pärast ma VV suur fänn olen - tema muusikat. Siis aga potsatas minuni info, et Ville on valmis enne kontserti siiski mõnd külalist vastu võtma ja minu nimi on nende seas kirja pandud. 

Sel ööl ma ei maganud. 

Ütlesin, et teadsin kohe vastust küsimusele, mida ma Ville Valole sinna lava taha ütlema lähen. Mis see siis oli? 14 aastat tagasi kui HIM viimati Eestis käis esinesid nad Tallinna Lauluväljakul. Tipp tiinekaiga oli minu playlistid HIM-i loomingust täis trukkinud ning olin leidnud sama suurest fännist klassiõe. Olgugi, et elasin siis Tallinnast päris kaugel. Tuli minna. Loodus kutsub. 

Sel ajal olin avastamas oma kunstisoont ning hakanud meisterdama üsna kummalisi ehteid, mida vahel harva, erilistel puhkudel ka kinkisin. Need olid sellised, mis tänapäeva lapsevanematel murepilve peakohale tõstavad ja lastepsühholoogide kontakte otsima panevad. Maal elades (ja 14 aastat tagasi - ajad olid ju täiesti teised, onju) oli see kõik täiesti normaalne, uskuge mind. Hiljem vähendasid seda muret oluliselt imelikumad asjad, mida oma elus tegema hakkasin.

Kuivatasin lilli, preserveerisin surnult leitult putukaid, pisinärilisi ja kahepaikseid ja panin need ehetes seadetesse, mis kauni, kuid lõppenud elu igaveseks jäädvustada võiks. "When love and death embrace," mõtlesin ma toona HIM-i loomingust inspiratsiooni saades. Otsustasin, et sarnane asjake on vaja ka Villele valmistada, sest maailma, kus üks teismeline Eesti tirts maailmakuulsa bändi solistiga kohtuda ei saa, ei olnud minu mõtetes veel olemas. 

Sisurikkuja: toona me ei kohtunud ja minu suurim kõrgus sel õhtul oli esiridadesse trügimine. Valmistatud ehe rändas (tol õhtul üsna agressiivse hoobiga) järgnevaks 14 aastaks mu ehtekarpi. Nüüd siis tean, et mitte lihtsalt hoiule, vaid oma aega ootama.

17. aprilli õhtul juhatas VV mänedžer meid Helitehase tagaruumidesse, kus siis ühes ütlemata kitsas koridoris, pooleldi trepimademel seistes armastatud muusikuga kohtuda. Loomulikult olen ma ka oma käe, mille vahendusel tervituseks kätlesime, sellest õhtust alates grippkotti tõmmanud ja seda enam kunagi ei pese. Loogiš. 

Ma ei hakka eitama, et tegelikult oli päris kentsakas, sest minu jaoks olid siiski läbi mõtlemata jäänud mõned osad sellest küsimusest, millele arvasin alguses vastust teadvat: "Millest me siis räägime?". Küsimustega ju pommitada ei tahtnud ja telefon nina all istuda ammugi mitte. Läksime ju ikkagi kohtuma päris inimese, mitte muuseumieksponaadiga. Kuigi selle inimese aura vajaks ilmselt rariteetse eksponaadi kombel eraldi uurimist. Väga ebamaine, samal ajal nii kahe jalaga maapeal. 

Täpselt ju ei tea, kui palju aega kohtumiseks ette on nähtud. Mõtlesin, et haaran võimalikult ruttu võimalusest ning käte värisedes küsisin (hingamise olin juba ammu lõpetanud): "Kas tohin sinuga midagi jagada?". "Jah, loomulikult!" vastas ta. 

See on üks ütlemata imelik (kõige paremas mõttes) tunne kui saad jagada killukest oma loost kellegagi, kes on aastaid oma lugu minu ja ülejäänud maailmaga jaganud. Ma arvan end mõistvat loomingu delikaatset kudet, mis on justkui peenest ämblikuniidist kõige väiksema nõelaga heegeldatud materjal. Õrn ja jõuline samaaegselt. Ja selle väe ees, mis on looming, kahvatun ma alati ning vajun põlvist nõrgaks. See oli ilus hetk. Rääkisin tallegi siia kirja pandud loo, mis tegelikult selle 14 aastaga alles looks sai. Selle imeliku ehtehakatise sain samuti üle antud, olgugi, et see ajahambale kuigi hästi vastu polnud pidanud. 

Ville uuris seda pisikesse klaaskerasse seatud tükikest loodust ning sõnas: "See on imeilus!". Ja teate, ma ei taha üldse oma pähe lubadagi neid mõtteid, kas ja kui tõsiselt ta seda ütles ning kas lahkudes kätt oma rinnale pannes mulle silma vaadates "aitäh!" ütles oli tõeline või ka päriselt nii väärtuslik kui mina seda tundsin. See ei ole MULLE enam oluline. Järgnevates lugudes sellest korrast on see detail alati kindlalt sisse põimitud, võite seda uskuda. 

Siis meenutasin talle intervjuu lõpus öeldud lauset, et loodab Eesti rokiskeenega tutvumiseks oma fännidele. Matemaatikas ma kuigi tugev pole, kuid see tehe tundus mulle peas igati lihtne ja loogiline: mina olen fänn ja siin ma olen. Üks pluss üks võrdub Kosmikute plaat Ville Valole. 

See on muidugi väga skandaalne otsus ja uskuge mind, ma tundsin selle otsuse kaalu. Valikuid, mida heast Eesti muusikast kellelegi tutvustada oli liialt palju. Otsustasin panustada klassikule, mida HIM-iga samaaegselt oma playlistides hoidsin ja tänaseni palavalt armastan. Loomulikult läks tuliseks vaidluseks siis kui oli aeg otsustada, milline Kosmikute album siis kinkida. 

Nailboardi võimekas plaadimees Karel Boggens tõttas veel minu ja elukaaslase lahkhelide lahenduseks appi ja pidi pakkuma viigimurdja. Selgus aga, et meil kõigil oli erinev plaat, mida kõige paremaks pidasime. Vastutusrikas otsus lasus endiselt mu õlgadel. Otsustasin siis ikkagi albumi "Pulmad ja matused" kasuks, sest sellel albumil oli lugu nimega "Lilled", mida mu MP3 mängija vanasti pärast HIM-i "Join Me In Death"-i mängis. Villele aga ütlesin, et sellel albumil on võimalik kuulda ühes laulus natuke soome keelt. 

Mina vajusin värisedes trepinurka ja suutsin vaid silmad punnis vaadata. Silmad olid pärast nii kuivad, et julgen kahtlustada, et ma ilmselt ei pilgutanudki, lootuses igat millisekundit ajusoppi talletada. Hiljem selgus, et silme eest lõi ikka parajalt mustaks. Kolleeg Merje Merdikuga vesteldes sain aimdust, et me tegelikult ikkagi rääkisime seal midagi. Näiteks saime teada, et Villel ei ole enne lavale astumist muud rituaali, peale ühe. Nimelt paneb ta oma kõrvamonitorid vähemalt pool tundi varem kõrva, et harjuda. "Vahel on päris ebameeldiv kui liiga ruttu lavale pean astuma," rääkis ta. 

Tol õhtul Helitehasesse minnes püüdsin miniseelikut pikemaks sikutada, et külm naba ära ei võtaks, kuid selgus, et Ville nautis lõunamaist soojust täiel rinnal. Kahe päeva pärast jõudis ta tagasi Oulusse, kus temperatuurid oluliselt krõbedamad. Naljatlesime, et see on üsna suur haruldus, et keegi Eesti ilma enne külma naasmist nautida võiks. 

Saime teada, et kui VV tuur mais Londonis lõppeb, ei tasu teda Helsinki tänavatele otsima minna, sest ta jääb mõneks ajaks sinna, et puhata ja sõpradega kohtuda. 

Ning see va backstage, mida ma snoobi kombel "koridoriks" nimetasin pakkus Villele hoopis vastupidi õdusaid muljeid. "Kodune," muheles ta. Naerusuiselt uuris ta ka eelmisel päeval Riias kontserdil käinud fännilt Ivarilt, kas see oli tema, keda oli eelneval õhtul Helldone'i särgiga lava ees näinud? Selgus, et Ivar oli vahepeal ikkagi koju jõudnud ja särki vahetanud. Küll aga võib kindel olla, et sellel kontserdil jõudis Ivari Helldone'i särk siiski Ville Valo nägemisulatusse. 

Vaata ka: GALERII VV ehk Ville Valo kontsert tõi Helitehase fännidest pilgeni täis!

Kui pärast kontserti sõbrannaga väljapääsu poole pressisime silmasin rahva seas eestlasest mitteametlikku Ville Valo teisikut, keda ma just selle sarnasuse pärast aastaid (üldse mitte veidras mõttes) jälginud olen. Nägin kuidas mitmed fännid üllatusest ahhetasid ja suu katsid ning siis "Villega" pilti tegema tormasid ning jälgisin humoorikaid vestlusi, milles Ville teisik Toomas fotot küsinutelt inglise keeles uuris: are you local? Noogutava vastuse saanuna jätkas ta vestlust eesti keeles ja sai vaadata jahmatunud fännide šokki. Mina aga itsitasin pihku ja heitsin juuksed üle õla, et issand, ma olen küll ikkagi kuningasoost - mina neid kahte küll sassi ei ajaks. 

Võib-olla see ei tundu üldse nagu suur asi, kuid teate, see on üüratu. Ma olen maksnud headele spetsialistidele väga paljude nullidega summasid, et sisemist last ravida, kuid ka kõige parem sessioon ei ole väiksele-Kadile nii sooja paid teinud kui see aeg seal Helitehases. 

14 aastat tagasi kui HIM Tallinna Lauluväljakul esines, ootasin terve kontserdi oma lemmiklugu "When Love And Death Embrace". Siis see ei kõlanudki ning mina jätkasin "play" nupu muljumist erinevatel muusikaplatvormidel. VV kontsert aga, 2024. aasta aprillis, lõppes just selle lauluga. 

Elagu täisringid! 

Vaata galeriid VV kontserdist SIIT!