TOP 7Kuula neid The Jesus and Mary Chain'i seitset pala, mis muutsid muusikaajalugu

“Upside Down”

The Jesus and the Mary Chaini vastupandamatuse võti on oskus võluda kolmest duurist välja ühtaegu vihast ja õrna rokenrolli, aga samal ajal täiuslikke pop-hetki sama kergelt ja sageli, nagu Šotimaal on vihmaseid päevi.

Tänapäeval on ehk raske ette kujutada, kui veidralt JAMCi vennad Jim (vokaal) ja William (kitarr) Reid aastal 1984 kõlasid, keevitades kokku päikeselise popi, hämara nihilismi ja viliseva kaja. Nagu ütles nende legendaarse leibeli Creationi boss Alan McGee: "Britannia oli aastal 1984 üks pagana igav paik. Siis aga leidsime kõige mõttetumast Šoti linnast East Kilbride’ist need tüübid. 1980. aastate kõige olulisema ja mõjukama artisti debüütsingel “Upside Down” oli kakofooniline ja geniaalne ilmutus!”

“Upside Down” tõusis Ühendkuningriigi indietabeli esikohale 1985. aasta veebruaris ja taaskord märtsis, püsides tabelis kokku 76 nädalat. Lase kõrvad vilesse ja pööra pahupidi!

“Just Like Honey”

The Jesus and Mary Chain on alati laulnud hingestatult tühistest asjadest ja hajameelselt olulistest asjadest. Nende esikalbumit “Psychocandy” (1985) avav “Just Like Honey” liidab Ronettesi “Be My Baby” trummikäigu, feedback’i ning ühtaegu lihtsa ja mitmekihilise sõnumi üheks kõigi aegade parimaks armastuslauluks. See ei ole “sina ja mina õnnelikult koos elu lõpuni” fantaasia. See pole ka õnnetu armastus ega pime iha. See on sassis juuste ja Ray Ban’i päikseprillide cool, haavatud uhkus, frustratsioon ja hetked, mil sel kõigel pole tähtsust, sest nagu laulusõnad ütlevad: “It’s so good, so good, it’s so good” (see on nii hea - toim.).

“Just Like Honey” saatis meeldejäävalt ka Sofia Coppola filmi “Tõlkes kaduma läinud” hüvastijätustseeni. Film linastub 7. augusti õhtul ka Kino Sõpruse Telliskivi välikinos – ideaalne viis end lainele sättida!

“Happy When It Rains”

“Happy When It Rains” on uhke ood JAMCi teiselt kauamängivalt “Darklands” (1987). Siin ei ole mingit vilisevat feedback'i, vaid selgelt kuuldavad ning ühtaegu tumeromantilised, aga aegadeüleselt ilmateemalised sõnad, mida saadab vastupandamatu popmeloodia ja just õige kogus nahktagisse rüütatud vintage rock’n’rolli poosi.

Selle vihmaste päevade playlistide vältimatu püsiasukaga tõestasid vennad Reidid taas, et on oma aja parimaid laulukirjutajaid.

“Head On”

Peagi pärast esinemist 1989. aasta Rock Summeril ilmutas The Jesus and Mary Chain oma kolmanda, USA vallutuseks relvastatud kauamängiva “Automatic”. Sellel kõlav “Head On” oma rockabilly kitarri ja Springsteeni “Born to Run’i” meenutava refrääniga oli täistabamus – muusika läbematult pulbitsev, bass terminaatorlikult läikima programmeeritud, sõnum halastamatult tulistav: “And the way I feel tonight / Oh, I could die and I wouldn't mind” (Ja see, kuidas ma end täna õhtul tunnen / Kui sureksin, siis ei oleks mul midagi selle vastu - toim.). Pixies arvas sama ja tegi sellest oma kuulsa kaveri. Tegemist on aegumatu alternatiivroki klassikaga!
 

“Reverence”

BBC raadiod ja telesaade “Top of the Pops” panid Mary Chaini albumi “Honey's Dead” (1992) esiksinglile "Reverence" eetrikeelu, peamiselt laulusõnade "I wanna die just like Jesus Christ" (tahan surra nagu Jeesus Kristus - toim.) pärast. Kummaliselt vastuoluline juhtum, arvestades, et bänd, mille nimes sisaldub Jeesus, võiks ju tohtida ka laulda soovist surra nagu Jeesus. USA-s tekitas mõistagi meelehärmi ka laulus väljendatud soov surra nagu JFK.

Jim Reid kommenteeris olukorda omal ajal LA Times’ile järgmiselt: “See ei ole mingi sensatsioonijaht. Ma võin rääkida millest iganes ja mind ei aja miski närvi, kui keegi just mulle nuga silma ei suru.“

“Reverence” on praeguseni üks bändi esinemiste keskpunkte ja kitarristi William Reidi kõrghetki. Just elavesituses mõjub kõige veenvamalt nende “mootorsaag orkaanis”, mille all suured J-d mõistagi hinge heidavad. 

 

 "I Hate Rock 'N' Roll"

Vennad Reidid said kuulsaks “Phil Spectori kõrbenud heliseina” saundiga ja üllatasid seejärel akustiliste kitarridega. Nad alustasid sündipopi vastastena, aga kasutasid peagi trummimasinaid ja sünte. Oma nahktagide ja Ray Ban’i päikeseprillidega nägid nad välja nagu maailma kõige olulisem bänd, keda see aga eriti ei kõigutanud. Nad vihkasid rokimehi ega samastunud ka nunnu indieskenega. Nad seisid publiku poole seljaga ja neid käivitas täielik kaos.

1998. aastaks olid aga vendade omavahelised tülid nii väljakannatamutuks kiskunud, et tuli lahku minna, saatjaks nende mitte just kõige edukama albumi “Munki” lugu "I Hate Rock 'N' Roll". See on ühtaegu terav, nüri ja käegalööv rünnak korporatiivse muusikaäri ja meedia vastu. Anti-armastuslugu, mis võttis sihikule nii BBC, MTV kui ka "kõik need inimesed, kell pole midagi ette näidata". Vokalisti rollis on siin vahelduseks kitarrist William Reid, kes väljutab nii väga täpselt mõõdetud sõnasappi kui ka mõrvarlikes kogustes feedbacki. Üllataval kombel on see kõik siiski kenasti kaasaümisetav.  

“jamcod”

Kahe venna bänd oli toksiline kombinatsioon juba enne Oasise Gallaghere. Ka The Kinksi Ray ja Dave Davies olid pidevalt karvupidi koos ning The Jesus and Mary Chaini lugu on mõistagi ka Jim ja William Reidi jageluste saaga. 1990ndatel olid vendade Reidide tülid juba nii hullud, et hullemaks ei saanud minna, nii et 1998. aastal läksid nad laiali (tagantjärele tarkuse kohaselt pikale pausile).

JAMCi  tänavune stuudioalbum “Glasgow Eyes” püüab vastata küsimusele, kuidas võiksid kõlada suhtelises harmoonias kulgevad vennad Reidid. Plaadi avasingel, eneseviiteist kubisev “jamcod” kostab nagu nad oleks kukkunud koos Cabaret Voltaire'i ja New Orderiga betoonsegistisse, kus Jim skandeerib motoorse järjekindlusega “J-A-M-C O-D!!!” ja “Brother, can you hear me calling you?” (Vennas, kas kuuled, kuidas ma sind kutsun? - toim.).

Alexela Kontserdimaja avab uksed 21. augustil kell 18. Erikülalisena astub lavale Röövel Ööbik, kellega The Jesus and Mary Chain jagasid lava ka 35 aastat tagasi. Loe sellest lähemalt SIIN! Soojendusbänd alustab kell 19 ja peaesineja kell 20.

Kontserdi piletid on müügil SIIN!