Publiku keskel olles tundus, et saalis pole ühtki kätt, mis muusika taktis ei kerki või suud, mis kaasa ei laula. Sky.ee kohtus pärast kontserti muljete püüdmiseks paari kirkama kuulajaga, kelle emotsioonid õhtust olid igal juhul ülevoolavad.
Marika (nimi muudetud): "Mulle tutvustas Judas Priesti kunagi ammu minu vend. Esialgu kaklesime, sest mina pidasin hoopis teisi bände lahedaks ja loomulikult ei saa väikse venna soovitusi kuulda võtta. Mäletan, et ühel päeval kui teda kodus ei olnud, hiilisin ta tuppa ja võtsin endale ta isekirjutatud CD, millel Judas Priesti lood peal olid. Seal oli muidugi palju muud ka, aga oli üks kindel laul, mis mind mitu päeva järjepidevalt kummitas, aga uhkus ei lubanud venna käest küsima minna, mis lauluga tegu. Võtsin siis salaja ja kuulasin salaja. Täna oli mu vend kontserdi ajal Norras ja ei saanud koos minuga siin olla, aga tegin temaga videokõne, et ta ka ikka osa saaks. Tema söötis samal ajal last lusikaga ja mina vehkisin kaameraga. Eelmisel korral kui Judas Eestis käis, olime koos kontserdil ja naersime, kuidas minu upsakus oleks peaaegu röövinud minult võimaluse nii suurepärast bändi kuulata."
Ants (nimi muudetud): "Esimene nahktagi sai ikka Judase järgi ostetud. Onu oli pikamaajuht ja tõi mulle Vene ajal bändi logoga tikitud märgi, mille lasin emal jakile õmmelda. Tegelikult tõi ta mulle ka plakati ja veel mingit fänninänni, kuid õndsal nõukaajal otsustati need temalt ühes piiripunktis ära võtta. Aga tikitud logo jäi alles, sest see oli imekombel teiste asjade hulgast maha kukkunud ja piirivalvuritel kahe silma vahele jäänud. Tänane kontsert oli väga võimas - tahaks isegi sellises vanuses nii hoogsalt ringi sahmerdada. Praegu võtab isegi õlleklaasi suule tõstmine hingeldama. Aga nii nagu Robi puhulgi - ega see mind takista!"
Helle (nimi muudetud): "Me sõbrannaga mõtlesime, et kas ta käib lava taga heeliumit hingamas. Iga kord kui oli vaja võtta võlja kõrged noodid, tegi laval autiiru ja siis kadus kardinate vahele. Tagasi tulles kummardus ja pigistas välja korraliku nõiahääle. Kui abikaasa peaks veel kunagi õiendama, et mul on liiga palju riideid, ütlen, et tänagu õnne, et ta Rob Halfordiga koos ei ela. Ühe kontserdi ajal 10 korda jakki vahetada on ikka päris muljetavaldav."
Rein (Helle abikaasa; nimi muudetud): "Arvan, et põhjuseid, miks rõõmustada selle üle, et ma Rob Halfordiga koos ei ela, on mitmeid. Jakid jakkideks, aga ma ei suudaks elada teadmises, et mu kaaslasel on võimsam habe kui mul. Kontsert oli ootuspärane, ekraanidele oleks võinud paremaid graafikaid kuvada, sest need tõmbasid liialt tähelepanu ja nad olid aeg-ajalt ikka päris halvad ja juustused ka. Ülejäänud lava oli täitsa kompu. Lahedasti olid erinevad detailid laval just valgusega väljamängitud ning taust muutus lugude albumite temaatikale vastavalt. Kiitus küll selle eest, et ilma suuremate instumentaalpausideta kontserdi ära tegid, aga oleks eelistanud, et mees oleks kasvõi laval auringide tegemise asemel tooli peal istunud aga vähemalt laulnud. Mulle see karaokeversioon ei meeldi. Olen Soomes laeva peal piisavalt kuulnud neid karaokeversioone, ma maksin sel korral ikka selleks, et kuulda neid mängimas ja laulmas."
Urmas (nimi muudetud): "Mulle karjus kunagi ema, et tema kodus ei tohi kommunistide muusikat kuulata. Senini on jäänud selgusetuks, millest ta järeldas, et tegemist oli kommunistidega, arvaks just vastupidist. Kontserdist jäi mul väga hea mulje. Lõpuks ometi oli ka Saku Suurhalli igipõlisele heliprobleemile lahendus leitud - kõik kõlas väga hästi. Uskumatu, et vanameistrid ikka veel jaksavad ja lõpuni välja rokivad. Üritan kindlasti selle tuuri mõne teise riigi kontserdile ka minna. Rohkem oleks võinud ise laulda, aga mulle meeldis see, et tal veel vanamehe häält pole tekkinud ja lood endise tämbriga ära laulis. Ma arvan, et see on päris suur saavutus, sest nii mõnigi bänd tekitab tunde, et peaks igaks juhuks 112 telefonil ära valima, juhuks kui midagi juhtub."
Raivo (nimi muudetud): "Paar-kolm aastat tagasi murti mulle autosse sisse. Varastati autost makk ja ainult üks plaat - Judas Priesti "Painkiller". Kõrval olid special edition Rammsteini ja Metallica plaadid, näiteks, mis kõvasti rohkem maksid, aga need jäid puutumata. Mõtlesin, et ei hakka isegi politseisse pöörduma, sest olen kunagi teismelisena seda bändi sama palju fännanud, et oleksin isegi nõus olnud mõnda autosse sisse murdma, et seda plaati saada. Kontserdiga jäin väga rahule. Olen neid mitmel pool Euroopas käinud kuulamas, aga kodumaal on ikka hoopis teine tunne."
