Laura Prits meenutab: Carlos Santanal oli üks erisoov seoses minu väljakutsuva riietusega

Laura on enda üheks missiooniks võtnud selle, et levitada rokk muusikat ka laiemale publikule: “See ei pea olema ainult selline sünge, et ainult must ja niidid. Ma olen siin täna värviliselt, aga see ei tähenda, et ma ei oleks hinges rokkar.”

Naine on kaks korda ka Eesti Laulul üles astunud, ühe korra Ziggi Wildiga ja teise korra sooloartistina: “See oli väga lahe kogemus, kusjuures “Hey Kiddoga” oli see, et kui me seda laulu kirjutasime, siis ma ütlesin, et ma ei taha mingit roosat poplaulu, kus on mingi roosamanna ja see tuli täpselt selline välja. Me sõime oma sõnu, aga mul oli väga lahe meeskond. Ziggi Wildiga saime täiega rokkida, silmanurgast nägin Tanel Padarilt ja ta tegi mulle sellise isaliku noogutuse, et tubli tüdruk.”

Laura räägib, et sageli läheb tal aega, et teistes keskkondades sisse sulanduda, kuna tema riietus- ja muusikamaitse on erinevad: “Vahepeal on seda tunda mu enda karakteri pärast, sest mina olen harjunud kuskil rokibaaris nahkpükstes olema, kus mehed teevad shotte, siis näiteks Eesti Laulu keskkonnas, kus kõigil on ilusad kostüümid seljas läheb aega, et harjuda. Õnneks kõik on väga toetavad olnud.”

Lauljanna sõnul on teinekord inimesed rokkmuusika suhtes isegi veidi kartlikud: “Ziggi Wildi ja teiste projektidega on küll nii olnud, et inimesed kutsuvad vahepeal esinema ja öeldakse enne esinemist, et ära rokk laule tee ja ära nahktagisid kanna. Ja ongi öeldud, et ära tule sellises riietuses lavale. Inimesed kardavad vist seda rokiga vabaks laskmist ja et läheb käest ära. Kardetakse, et inimesed hakkavad laamendama, aga kõigil on vaja seda. See on üks põhjus, miks mulle üldse meeldib muusikat teha, et sa näed, kuidas inimesed lasevad vabaks. Kunagi esinesin oma cover bändiga Mad Murphis ja tuleb mingi väsinud ärimees, kes võtab õlle ja kolmanda seti lõpuks on tal pintsak käes ja ta tantsib püstijalu. Muusika peakski sind vabaks laskma ja andma mingi emotsiooni.”

Laura riietusstiil ei jää kellelegi märkamatuks ning isegi Carlos Santana, kelle kontserti Laura koos Ziggi Wildiga on soojendanud kommenteeris naise riietust: “Too aeg ma esinesin ainult trikoodes ja võrk sukkades, mis oli väga praktiline valik minu enda jaoks, sest see tundus lihtsalt mugav. Sellega oli nii, et me ei teadnud kolm päeva enne, kas me üldse saame sinna, sest tema management pidi ära kinnitama, kas me sobime. Tegime siis promo plaadid ja kui ma olin viimase loo sellel plaadil ära salvestanud, siis ma tulin stuudiost välja, telefon helises ja öeldi, et jaa Carlos Santana kuulas teie muusikat ja kinnitas isiklikult. Aga tal oli üks erisoov seoses minu väljakutsuva lavariietusega, et kas oleks võimalik rohkem end katta. Ma ei tea, kas põhjus on selles, et ta on väga usklik inimene. Esialgse plaani kohaselt olekski mul läinud trikoo ja võrksukad ehk mul oleks tagumiku peal poleks midagi katvat olnud. Panin siis leopardimustrilise kostüümi selga ja hiljem kutsus ta mind isegi lavale tantsima, mis oli nii vahva. Täiesti teine liiga on sellist artisti laval näha.”

Teine asi, mis Laura puhul koheselt silma hakkab on ta äge soeng. “Need juuksed on pärit minu vanaemalt. Kui ma olin 13 olid mul täiesti sirged juuksed. Mind hämmastab see siiani, et kõik küsivad, et kas see on päris. Vahest kui olen ühistranspordis või peol, siis inimesed lihtsalt katsuvad su juukseid, see on natuke ebameeldiv,” naljatleb Laura.