Led Zeppelin 50: "Seda, mida nad on läbi aja inimestele andnud, ei saa lahti kirjutada"

Kihiline, raske kitarriga üle valatud, hüpnootiliselt väänlev helide sulam vibreerib läbi kuulaja teadvuse. Ürgselt toores, piirideta vokaal ning jõuline rütmiraamistik tõstab ihukarvu. Kohe! Led Zeppelini omanimelise debüütalbumi esimene rada „Good Times Bad Times“ püüab su esimesest hetkest kinni ja enam lahti ei lasi.

„Nii on ka võimalik esimene album teha - täiesti gaas põhjas. Ilmselt tänu sellele saigi tõuge bändile nii tugev ja sealt hakkas edasi meistriteoseid tulema,“ ütleb Robert Linna, kes sel reedel Tallinnas Erinevate Tubade Klubis Zeppelini austuskontserdil oma lemmikute lugusid esitab.

Üritus toimub musaajaloo suure tähtpäeva auks – 7. septembril täpselt 50. aastat tagasi andsid Robert Plant, Jimmy Page, John Paul Jones ja John Bonham esmakordselt selles koosseisus kontserdi. Siis kanti nime New Yardbirds.

Jimmy Page, kes oli 20. eluaastaks üks nõutumaid sessimuusikuid, astus 1966. aastal Yardbirdsi nimelisse gruppi, kuhu kuulusid läbi aegade näiteks ka Jeff Beck ja Eric Clapton. Page’i peas hakkas idanema idee bändist, kuhu ta algselt teisele kitarrile Becki, trummidele Keith Mooni (The Who) ja bassile John Entwistle’it värvata üritas.

Formuleerumiseni ei jõutud, kuid tehti ühiseid salvestusi ning ühel sellistest osales ka bassist-klahvimees John Paul Jones, kes oli samuti nime teinud andeka sessioonimängijana. Räägitakse ka, et bändi nime ristis toona kaudselt sisse Moon, kes viitas Page’i unistuste bändile ebaõnnestumisena, mis lendaks madalalt nagu õhupall (ingliskeelne väljend „to go down like a lead balloon“).

Kui Yardbirds lõpuks laiali läks, sai Page endale õiguse selle nime all edasi tegutseda ning mees asus vokalisti otsima. Ta pakkus otsa Terry Reidile, kes keeldus, kuid soovitas, et Page kaaluks kedagi Robert Planti.

Page oli algul umbusklik, eeldades, et Planti näol peab tegu olema kolossaalse sitapeaga, sest miks muidu nii võimekas laulja juba kuulus pole. See mure kadus kiiresti. Jones pakkus end bändi ise.

Bändiga liitus ka legendaarne manager Peter Grant, kes oma „konkreetsete“ meetoditega Zeppelinile tööstuse kõige artistisõbralikumad ja parimad diilid välja kauples. Grant jagas muusikute visiooni sellest, et bändil peavad olema parimad võimalused mussi teha ja loojad ei pea paberijuraga oma päid vaevama.

Plant oli varem bändi teinud trummar John Bonhamiga ning nii sai Bonzost Zeppelini keskel tuksuv rütm. „Kui rokkbänd läheb stuudiosse plaati salvestama ja alustavad trummidega, siis kümnest bändist üheksa ütlevad, et tahaks, et trummid kõlaks nagu Bonhami set. See on legendaarne standard,“ ütleb Linna.

Reedel istub trummide taha Ott Adamson, keda bändikaaslased kiidavad. „Kuna ta on nende biitide peal üles kasvanud, siis tal tuleb selline jõud sinna taha, et isegi kui meil midagi nässu läheb, siis see juba päästab,“ ütleb Siim Avango, kes on üks põhjuseid, miks austuskontsert toimub.

„Rääkisime Henrikuga (Henrik Ehte, ETK programmijuht, toim.) pärast kevadel toimunud Tarantino live’i, et võiks midagi veel teha. Kuna oli tulemas see Zeppelini aastapäev, siis ta palus mul bändi kokku panna ja ma leidsin need õiged inimesed, kes on kõik justkui rusikas silmaauku,“ ütleb Avango.

Nendeks on lisaks eelmainitutele Taavi Peterson, Jonas Kaarnamets ja Kristen Kütner ja koos valatakse läbi klubi uue võimsa PA süsteemi publik Zeppelini helidega üle.

Nagu paljud maailma muusikud, on ka eelmainitud plejaad rokilegendide loomingust tohutult inspiratsiooni ammutanud. „Nad on ideaalne näide sellest, kuidas üks bänd peab toimima ja omavahel kokku mängima,“ ütleb Avango. „Tundub, et ükskõik, mida nad tegid või mängisid, oli kõige parem idee üldse. Meie sõpruskond bändiliikmete peale kokku on kindlasti 100% Zepi muusika austajad,“ lisab Linna.

Zeppelini usku on ka rokifotograaf Maris Savik. „Olin pikalt teadlik, et on olemas mingi „Stairway to Heaven“, mis on alustavate muusikute poolt nii ärapiinatud lugu, et kidrapoodides ei lubata seda mängida. Kuid ma ei tundnud vajadust sellesse süveneda. Kuni mingi hetkeni. Ja siis oli vau ja väike arusaamatus, miks ma end sellest nii kaua eemal olen hoidnud,“ räägib naine.

Saviku jaoks on Zeppelin „See väike ime, mis sünnib siis, kui juhtuvad kokku neli tüüpi, kes on kõik muusikalised geeniused, kes juhuslikult omavahel ka nii hästi klapivad. Nad olid algusest peale täispakett“.

Mõte sellest, et mis juhtuks, kui Zeppelin oleks paralleeluniversumis alles tänapäeval tekkinud, hirmutab kõiki. „Tekiks paradoks, sest kõik rokkbändid, kes tänapäeval tegutsevad on nendest inspiratsiooni saanud,“ ütleb Linna.

„Kurat, see on megahea küsimus! Kui Zeppelin tekiks tänapäeval, siis tekiks ta maailma, millest puuduks kogu nende enda muusikaline pärand ja mõjutused. Kui Zeppelini-suguseid bände poleks kunagi olnud, siis ma ei teagi, milline oleks see tööstus, mille pinnalt nad saaksid kerkida,“ mõtiskleb Savik. „Kõike arvesse võttes arvan, et on kõigi - nii muusikute kui kuulajate - jaoks parem, et nad tänapäeval ei alusta,“ lisab ta.

Zeppelini maailma muutnud rikkaliku üheksa albumi pikkuse diskograafia, eriti esimese kuue plaadi seast, oli tribuudi jaoks raske lugusid filtreerida. Peale esimest kahte karedast bluus-rokist nõretavat kauamängivat hakkas nende saund raske musa raamidest välja ronima. „Houses of the Holy“ plaadilt leiab isegi „D’Yar Ma’ker“ loo näol reggae’t.

Page ja Plant kirjutasid nii „Led Zeppelin III“ kui „Led Zeppelin IV“ albumid Bron-Yr-Aur nimelises maamajakes Walesi pastoraalses olustikus. Paiga rahulik atmosfäär oli tugevaks kontrastiks eelnenud intensiivsele tuurielule ning tüünet energiat imbus ka muusikasse.

„Nende loomingus on nii palju erinevad mõjutusi- veidrast mütoloogiast, toorest bluusist, isegi Lähis-Idast ja mehed ise olid britid, osaliselt džässitaustaga - see kompott on nii mitmekülgne,“ kinnitab Linna.

Aafrika mõjutusi kuuleb loos „Kashmire“, mille loomeloo taga on Planti sõit läbi Maroko kõrbeteel. Kas see ka reedel kõlab, kuuleb siis, kuid mehed proovisid lugudekaardi kokku panna selle järgi, mida endal põnev ja väljakutsuv mängida oleks. Näiteks ülalmainitud„Stairway to Heaven“ kontserdil esitamisele ei tule.

„Lugude valik langes minu jaoks hästi kokku, sest olen nendes juba kuidagi oma koha leidnud. Mitte keegi ei suuda niimoodi laulda nagu Plant, tuleb nendes lugudes mingi oma ruum leida,“ ütleb Linna.

„Kui ma listi koostasin, pidin ikka nuputama, et mis ma siit nüüd välja jätan. Põhimõtteliselt jäid enamus plaadid sõelale. Võib-olla viimast kahte pole väga kuulanud,“ lisab Avango.

Kahe viimase plaadi ajal oli Zeppelin endasse juba palju pingeid kogunud – bänd oli saanud tähelepanu ülevoolava liiderlikkusega, mis John Paul Jonesi ajutiselt ka ansamblist minema peletas; Page hakkas heroiini kasutama, Bonhami alkoholism süvenes ning Plant oli oma naisega tõsisesse autoõnnetusse sattunud, mis jättis tuuritamise mõneks ajaks katki.

Kui bänd 1977. aastal taas teele asus, sai Plant keset Põhja-Ameerika tuuri teate oma viieaastase poja Karaci surmast. Ülejäänud kontserdid tühistati.

Siiski suutis bänd 1979. aastal Kopenhaagenis Knebworth festivalil üle 100 000-pealisele publikule legendaarsed spektaaklid esitada.

Mehed valmistusid kümnendi vahetusel oma järgmiseks USA tuuriks, kuid enne seda seiskus Zeppelini süda – 25. septembril suri John Bonham, nagu Jimi Hendrix, oma okse kätte lämbudes. Ülejäänud bänd otsustas pillid kotti panna.

„Seda, mida nad on läbi aja inimestele andnud, ei saa lahti kirjutada,“ ütleb Savik. Zeppelin rajas tee heavy metalile, oli üks esimesi, kes albumile kui terviklikule kunstiteosele panustas ning nende helid on endiselt meie ümber.

Näiteks korraliku muusikaeelarvega sarjades („Sharp Objects“) või reedel ETK laval. Savik lisab veel: „Ma vist isegi ei taha seda enda jaoks pulkadeni lahti mõelda, mis see on, mis nende puhul kõnetab. Aga kõnetab. Ikka ja jälle“.