"Neon Noir” on muusikaskeenel tekitanud palju elevust. Koheselt kriitikute poolt väga positiivselt vastu võetud albumi kirjutas ja salvestas Ville Valo solidaarsuses ning on asunud nüüd oma karjääri kõige intensiivsemale kontserttuurile. Kuigi tihedasti on kunagi suurde tuntusesse tõusnud muusikud varasematest projektidest rääkides pigem kidakeelsed, ei näe Ville põhjust peita seda, mis on saavutatud. Olgugi, et uus materjal on pigem kui HIMi nõbu, mitte enam vend, tulevad armastatud lood endiselt kontserdil esitusele ning muusik näeb VV projekti sillana olnu ja tänase vahel. Sky.ee’l avanes 17. aprilli Eesti kontserdi eel muusikuga pisut muljetada.
Palju õnne albumi puhul! Tean, et sinu austajad on seda pikalt oodanud, ilmselt nii nagu sa isegi. Millised olid su hirmud sooloprojektiga alustades?
VV: Tagasiside on olnud minu jaoks uskumatult hea. Ma eeldasin, et minu kontsertidele tulevad endised HIMi fännid, kes ootavad, et lavale jõuaks uus HIMi materjal, aga õnneks on minu publikus olnud väga tore segu erinevatest inimestest ning vastuvõtt on olnud suurepärane.
Loe ka täispikka intervjuud: Ville Valo fännab põnevat osa Eesti kultuurist ja vananemist ei karda! “Ema ütles: iga lill peab õitsema!”
Kas tundsid hirmu, et sa ei suuda endistele fännidele pakkuda seda, mida nad ootasid?
VV: Ma ei kartnud, aga ma ei oodanud seda, mida nüüd tuuril olen kogenud. Uskusin, et pean alustama tagasihoidlikult ja kasvatama kuulajaskonda, kuid mul on olnud nii hea meel näha, et minu muusikat on tulnud nautima nii endised kui ka täiesti uued kuulajad.
Minu jaoks on erakordne ka see, et ma pole kunagi varem oma elus nii palju tuuritanud. HIMiga tuuritamine mulle eriti ei meeldinud ka, kuid sel korral on see täiesti uus kogemus. Mulle meeldib tuuritada! Me oleme juba üle saja kontserdi andnud ning vastuvõtt on olnud meeletult soe. Mul on väga hea meel selle üle! See on veidi nagu pusle ehitamine, et mina olen lood kirjutanud, need jõuavad koos bändiga lavale ja publik täidab viimase osa sellest.
Kas oled tajunud, kuidas muutub su looming kui saad seda kontserdil esitada?
VV: On üks väga huvitav nähtus, millest olen ka teiste muusikutega rääkinud. Kui oled mõne loo valmis teinud ja kutsud kellegi seda kuulama... näiteks mõne sõbra. Ja isegi kui ta mitte midagi ei ütle, siis temaga koos ruumis viibides ja seda lugu kuulates märkad kohe vigu, mida varem ei täheldanud. Ma ei tea, mis see teadus selle taga on, aga teises energias olemine ja uue tunnetusega kohtumine muudab seda, mida sa oled loonud ning nõrkused joonistuvad koheselt välja.
Ma arvan, et kindlasti on mul olnud ka endal mingi aimdus mõne kindla koha kohta, aga sel hetkel kui võrrandisse lisandub kuulaja, on mul võimalik sellest välja astuda ja kuulda loodut uuelt positsioonilt, teisest perspektiivist.
Sa tõid enne võrdluse, et visuaalkunstnikud testivad tihti oma maale erinevates valgustes ning erinevates ruumides, et näha, kuidas see erinevas keskkonnas muutub ja seeläbi hoopis teist perspektiivi saab. Ma arvan, et muusikute jaoks on see kogemus just publiku ette astudes.
Ma arvan, et muusika puhul on kuulaja see viimane lüli, mis ühe laulu ellu äratab. Ja teisest küljest on väga põnev jälgida erinevaid elemente, mis on sinu kui muusiku kontrolli alt väljas, kuid mis ikkagi igal kontserdil su lugusid muudavad.
Need algavad personaalsetest aspektidest, sellest, milline on olnud su päev, milline on su vaimne seisund, milline on olnud su teekond kontsertpaika. Minnes üha laiemaks – milline on maailm su ümber, lõpetades kasvõi sellega, kas meil on täiskuu või mitte.
HIMi puhul oli väga kahetsusväärne see, et me ei saanud uusi lugusid esmalt publikuga testida. Meil oli lugu „Join Me In Death“, mis algas klaverisoologa ja me lasime selle enne välja kui seda publikuga testida saime. See tekitas palju erinevaid arvamusi, kuid hiljem osutus üheks meie kõige defineerivamaks looks, aga alles siis kui seda kontsertidel mängima hakkasime.
Lisainfo ja piletid 17. aprillil Helitehases toimuva kontserdi kohta leiad SIIT!
