"Kuulatud sai monosangast seda, mida kätte sai. Bon Jovi oli WASPiga peaaegu samal pulgal. Manowar oli tipp. Iron Maidenit ei saanud aga eriti kätte. Accept oli aga kirjutatud rasvakriidiga mitmele suurele betoonseinale. Üldiselt ongi nii, et venekeelse graffiti evolutsioon Lasnamäel näitab, mis on patsaanide lemmik. Areng oli umbes selline, et Accept – Depeche Mode – Prodigy," kirjeldas Peeter. Suhe Depeche Mode ja Prodigyga oli Peetril pigem tagasihoidlik. Ka toonane Metallica tundus liiga rets. Esimeste hevisaadete ilmumisel salvestati sealt kõike, mida roonased raadiosaatejuhid mängisid.
Sügaval nõuka-ajal külastasid Tallinna white metali lipulaeva Jerusalem laulja ja bassimees. Peeter oli õige mees, õiges kohas. "Kuna ma millegipärast olin omandanud inglise keele, siis sattusin ma nendega veidi suhtlema ja hängima. Endal kõrvatagused veel märjad. Igatahes aitasin ma pikal bassimehel kauplusest „Kodutarve“ soetada samovari ja teeklaaside komplekti. Hiljem saatsid nad mulle oma kasseti „Dancing on the Head of the Serpent,“ mis sai suhteliselt ribadeks kuulatud," mäletab Peeter.
Ülikoolis kohtus ta endise paralleelklassivenna Martiniga, kellel oli auto. Martin osutus aga ka suureks melomaaniks ning nõnda sõideti mitmeid aastaid Lasnamäelt Koplisse, samal ajal üha uute ja põnevate lugudega tutvudes. Mängimisele tulid näiteks Led Zeppelin, Deep Purple, Rainbow, Dio ja Iron Maidenit. Loomulikult ei jäänud puutumata ka toona veel üsna uueks kraamiks peetud Guns n' Roses ning Nirvana.
Vanemaks saades juhatas kõik varasemad 70ndate rokiklassikut Peetrit hoopis proge juurde. "Algas kõik Pink Floyd’ist. Ma olen üks neist, kes enda meelest saab aru, miks "Dark Side of the Moon" läbi ajaloo üks müüdumaid plaate on," arvab ta. See aga juhatas aina edasi ja edasi ning avastamisele tuli üha rohkem muusikat mis pole niiöelda raadiokõlbulik. "Oli sellist kraami nagu Camel, Renaissance, Emerson, Lake ja Palmer. 60ndate alguses hallipäise depressiivse arhitekti muusikamaitse tipnes aga King Crimsoniga. Ma ei saa parata, kuid minu arvates on In the Court of the Crimson King oma žanri tipp. Kusjuures minu jaoks on ka Mike Oldfieldi Tubular Bells (I) täiesti proge. Täna lisakisin siia nimekirja Porcupine Tree ja Rootsi Opeth’i."
Peeter arvab, et tänaseks on tema muusikamaitse juba väljakujunenud ning usub, et rokkmuusika tipp saavutati 70ndatel. Muusikamaitse pole enam nii karvane kui noorena. "Mulle meeldivad Max Richter, Philip Glass ja Arvo Pärt. Kaunid naisvokaalid kipuvad võluma ning kohati meeldib selline geniaalselt lihtne folk nagu First Aid Kit või optimistlik raadiosõbralik rullimine nagu Of Monsters and Men," kirjeldas ta.
Kuula intervjuud ja saa teada, mis mees on Peeter, kuidas ta seda va raha ikkagi liigutab ning milline muusika kõlab peas, mis mõtleb keerukatest majandus- ja finantsstrateegiates?
