Ansambel Sequence sai kaasmaalastele tuttavaks 00ndate alguses, mil nende lugu "I Used To Dream" jõudis toonase menusaate "7 vaprat" eetrisse ning võidutses. Ivar tunnistab, et siiani tekib seda lugu kuulates hea tunne: "Siiamaani häbi küll ei pea tundma!"
Hitiks osutunud loo kirjutasid noored muusikud pelgalt 17-aastasena. "Siis sul on seda tunnet sees, millest kirjutada. Arvan, et see oli tõesti meie kõige produktiivsem loomeiga," kirjeldas ta.
Sequence oli tegelikult kamp klassivendasid, Väike-Õismäe keskkoolist. Bänd sai alguse noormeeste 11. klassis. Üleöö jõudis nende kirjutatud lugu aga suure osa Eesti silme ette ning tundmatutest koolipoistest said tuntud ja tegijad vennad. "See oli hea tunne, aga elus ei muutunud midagi. Võib-olla ainult see, et koolis võis veel rohkem kummis rinnaga ringi käia," naeris ta.
Koolikaaslastele ei olnud see aga üleliia suur üllatus, et Sequence'i liikmed suuri tegusid teevad. "Me olime enne ka selline kooli aktiiv. Mina olin õpilasesinduse president. Kõik meid nagunii juba teadsid ja tundsid, aga siis oli veel uhke koolis käia. Aga teiselt poolt sellist autogrammiküsimist, kus keegi linna peal juurde oleks tulnud oli vist kaks korda elus," naeris ta.
Saate "7 vaprat" võiduga kaasnes ka ütlemata tore boonus: 2 kontserti, Tallinnas ja Tartus, kus Sequence rahulikult musitseerida sai. "Ühel päeval oli see Tartus, Tartu lauluväljakul 3000 inimese ees ja järgmisel õhtul Tallinna lauluväljakul 6000 inimese ees. See oli suur käte ja jalgade värin," tõdeb Ivar.
"Kui räägime mu teisest elust, siis olen ka tudengitele rõhutanud, et see on meeletu kogemus Kui sa sellise asja oled elus läbi teinud - ei ole mul täna hirmu minna inimeste ees rääkima, kui ma tean, millest ma rääkima pean. See oli väga hea elukool," rõõmustab professor.
Ivar mäletab, et kogenumad kolleegid kollektiivist Terminaator tögasid noori poisse ja käskisid neil mitte mööda mängida. Täna kontsertsalvestusele tagasi vaadates võib Ivari sõnutsi selgelt näha, et esimese kahe loo ajal olid kõik väga pinges ja kanged. Siis aga jõudis laulja vabanemise juurde ja see aitas ka kõigil teistel end paremini tunda. Põhilugude juurde jõudes oli soe juba sees ja kõik läks hästi.
Lisaks eestlaste südamed võitnud loole "I Used To Dream" andis bänd välja veel kaks singlit ja sahtlisse oli kirjutatud veel umbes plaadi jagu materjali. "Kui plaati hakkasime salvestama, siis enam seda võhma polnud, et kokku tulla ja päriselt teha," tõdeb Ivar.
Täiskasvanuikka sukeldunud viie noore inimese mõtted olid ka paljude teiste asjade juures ning lõpuks kadus initsiatiiv proovides käia või salvestamisega tegeleda. Nõnda vajus Sequence tasahilju varjusurma. Mälestused kogetust ei kustu aga tänaseni. Lava ees võis näha hulgaliselt fänne, kes igat mängitud nooti iga oma keharakuga tundsid. "Neid pisaraid seal silmis oli ikka mõnikord tore vaadata," mäletab ta.
Bändi nimi Sequence tuli toona valitsenud planeetide seisust, mil kõik planeedid olid järjestikku joondunud ning selle kirjeldamiseks kasutati inglise keeles väljendit "sequence of planets". Olgugi, et ansambel Sequence'i jaoks ühel korral tähed tõesti joondusid ning neid saatis suur edu, jäigi see paraku nende kõrgeks, kuid üsna üürikeseks tähelennuks.
Ivari toanurgas on aga kitarr alati käeulatuses ning tihti jõuab ka selle mängimiseni. Seda, kas Sequence veel kord tuhast tõuseb, ei tea, kuid Ivar tunnistab, et koos bändi solistiga on mõned uued lood siiski kirja saanud.
Kuula intervjuud ning bändi kuulsaks teinud lugu:
