"Me olime üksteisega ekstreemses sõjas valdav enamus ajast. Üksteise valikuline mittemõistmine ja pahatahtlik provotseerimine viis välja selleni et lahkusin aastateks meie perest ja suhelnud ühegi hingega. Tagasi perre tõi mind Lea palve arutada, mis saab siis, kui teda enam ei ole. See oli esimene kord, kus me rääkisime üksteisega kui inimesed. Juhuslikult oli see ka viimane kord enne hüvastijättu.''
Kogu materjali on kirjutanud, salvestanud ja produtseerinud Robi Dali Lion ise. Lugu sai kirjutatud samal ajal kui Lea oli haiglas. Viimased sõnad said kirjutatud pärast ärasaatmist, ütleb mees: ''Lugu oli pea võimatu sisse laulda! Tehniliselt oli minu jaoks juba piisavalt keeruline, aga proovi sa laulda väga hästi, väga veenvalt justkui nagu päris laulja, samal ajal nuttes. Ja mitte nuttes nagu tavaline eesti mees, kes eituses oma tegelikust haprusest, vaid päriselt. Aga ütleme siis, et ma olen ka eituses ja juhuslikult ajas mu nägu vett, purskkaevu näol. Milline kokkusattumus.''
"Ja nüüd teine pool pressiteatest. Kuu tagasi stateerisin uhkelt, et iga kuu tuleb uus lugu välja. MA VALETASIN! Iga kuu tuleb 2 uut. Surun terve plaadi selle aasta sisse eesmärgiga teile kõigile labidaga pähe panna, meeldigu see või mitte. Ajalugu saab teha ainult jõuga ja nüüdsest läheb aina hevimaks ja hevimaks!" lubab mees.
Kuula uut lugu ülalpool ja loe ka: "Ema ei kuulnud kordagi, kuidas ma laulan." Robi Dali Lion sai emalt hindamatu kingituse