Kuula Siberian Summer: bänd, mida veel olemas ei ole tõotab likvideerida metalskeenes lokkava ajutu kõntsa

Veebruari esimesed nädalad tõid Eestisse külma ilma, kuid pakase käes lõdisevad muusikasõbrad ei osanud ilmselt aimatagi, et see on märk hoopis Siberi suve saabumisest. Bänd Siberian Summer sai alguse veebruaris, mil liikmetes tekkis soov teha midagi ausat ja autentset, parandades sealjuures lõpuks ometi vead ja möödalaskmised, mida mehed tajuvad nii kohalikus kui välismaises muusikaskeenes.

"Kõige parem on külma omaks võtta, sellega üheks saada ja tunnetada külma oma tühjas hinges. Seal ei olegi mingit retsepti, et oleks vaja mingeid puslatte või puhvaikasid selga, kindlasti mitte," kirjeldab Khold K. Tegelikult on Siberi suvi meeste meelest igati ilus, toores ja jõuline. Seal elades tuleb looduse vastu olla sama karm kui loodus on sinuga. Külma vastu võitlemisel ei näe nad üldse mingit põhjust, pigem õhutavad märkama selle ilu ja ka valu.

Nädal aega pärast idee tekkimist salvestati terve album ühe päeva ja kahe mikrofoniga. Dr. Karavajev Konstantinovitchi meelest on ka mikrofon oluline instrument, sest viise, kuidas seda kasutada ja millisel viisil salvestada on sadu. "Tahtsime teha tõelist antidooti Eesti ja maailma muusikas toimuvale jamale. See on rohkem kui kohutav, mis toimub. Mõtlesime, et oleks aeg teha üks korralik eksperimentaal-, ekstreem-, undergorund album," selgitas Khold K.

Bänd nimetab enda viljelevat stiili kui no-wave-black-metal ning sickbient.

Siberian Summer / Kadi-Maarja Võsu

Oluliseks aspektiks albumi valmimise juures on just eksperimentaalsus. Lugusid ei valmistatud detailselt ette, küll aga kontseptsioonid. Loomise protsess püüti hoida võimalikult autentse ja toorena, samas ei tehtud midagi ilma mõtte või süvenemiseta. Iga bändiliige (keda oli salvestamisel kokku neli) suhestus teemaga iseseisvalt ning panustas valmivasse palasse sellest lähtuvalt. Nõnda muutusid nad justkui portaalideks ja instrumentideks oma mõtetele ning loodavale muusikale.

Mehed läksid loomeprotsessi sügavalt sisse ning kasutusele haarati ka ebtraditsioonilisi instrumente. Näiteks kirvest. Selle kasutusest on bändiruumi põrandale jäänud isegi igavesed jäljed. Siberian Summeri liikmete meelest on just kirves Eesti rahvusinstrument. Muuhulgas mõtisklevad nad, et mida üldse tähendab "instrument". Iga asi võib selleks osutuda kui vastavalt käsitleda. Olulisel kohal on ka ambienti ja field-recordingute tegur.

Mehed tegid Kunsti suure algustähega ning tunnistavad, et nende loodu võib vilunumatule kõrvale olla päris arusaamatu. "Meil on kõigil erinev muusikaline taust ja oleme ka ise väga palju erinevat muusikat kuulanud ja võime kinnitada, et see on küll tõeliselt innovatiivne asi!" Samas ei salga nad, et ka lõviosa raskemuusikaskeenest ei pruugi materjaliga suhestuda, sest lähenemine on tavapärasest nii palju eristuv.

"90% sellest, mis kuuleb, on ikkagi see, mis me kohapeal salvestasime. Postproduktsioon ja mix on väga väikse, kuid olulise tähtsusega." Mehed arvavad, et kui oma materjali otsas liiga pikalt istuda, võib lugu saada küll 3% paremaks, kuid kas lõpptulemus on seda väärt ning kas tulemus on värske ja autentne, on kaheldav.

Mehed usuvad, et oma tegutsemisega parandavad nad suurima probleemi muusikaskeenes: eelduse, miks muusikat üldse teha. Muusika peab nende meelest olema värske ning plaadi peal terviklik. "Palju plaate on eelmisel ja sel aastal metalis tehtud. Palun hoidke asjad värsked, ärge produtseerige üle ja tehkem plaate ikka ühe päevaga!"

Kes ennast Siberian Summeri taga peidavad, mis on sickbient, millised bändid on meeste meelest enim patustanud, saad teada, kui kuulad intervjuud verivärske bändiga!