Sky intervjuu The Rasmusega: "kleepisime plakateid, et plaadi jaoks raha kokku saada!"

The Rasmus ehk laulja Lauri Ylönen, trummar Aki Hakala, kitarrist Pauli Rantasalmi ja bassist Eero Heinonen on üle 20 aasta kestnud karjääri jooksul lansseerinud üheksa albumit ning müünud üle nelja miljoni plaadi üle maailma. Viimane kauamängiv "Dark Matters" ilmus 2017. aastal ning bänd tuuritab sellega siiani. Möödunud reedel ehk 21. septembril alustasid nad uut Euroopa tiiru Tallinnast, kus nad Rock Cafes kontserdi andsid. Vahetult enne lavale minekut leidsid Lauri ja Aki hetke, et minuga lava taga pisut juttu rääkida.

Tere tulemast Tallinnasse The Rasmus. Kuigi te kõik ei ela enam Helsinkis, olete siiski sealt pärit ning see pole siit just kuigi kaugel. On teil olnud aega Tallinnat avastada ja oma lemmik kohad leida?

Lauri: Ma kusjuures käisin siin alles kolm päeva tagasi. Ma olen suur arhitektuuri huviline ning käisimegi siin minu arhitektuurisaate jaoks filmimas. Tallinna linnaruum on viimase 20 aastaga tohutult muutunud, see on imeline! Siin toimub hetkel nii palju põnevat. Tallinn on tore koht kuhu külla hüpata, see on tõesti lähedal. Eelmine kord tulin lennukiga, seega olin 20 minutiga kohal. Mul on siin sõpru ning olen külastanud ka Lõuna-Eestit.

Aki: Me teame, et paljud soomlased tulevad siia vaid jooma ja pidutsema, ja see on väga tore koht, kus seda teha, kui see on see, mida sa taga ajad, kuid kui mina siin käin, siis hüppan kindlasti restoranidest läbi, teil on väga head restoranid! Olen ka kodu jaoks asju ostmas käinud. See on väga lõõgastav koht, kus mõned päevad veeta. Meile meeldib Tallinn. Käisin muide kevadel ka Pärnus ja seal oli super kaunis, eriti see rannajoon.

Olete mussi teinud üle 20 aasta, mis on olnud need suurimad õppetunnid, mis selle ajaga saanud olete?

Lauri: Ma usun, et kõige olulisem on end selles bändis hästi tunda. Kõigil peab olema mugav ning üksteise eest tuleb hoolitseda. See kõik on tiimitöö – lugude kirjutamine ja kontsertide mängimine. Palju kaalu on vastastikusel austusel ja mõistmisel. Kuna me oleme justkui üks pere, siis tunneme ka üksteist väga hästi. Näiteks vahel ma saan Aki näost aru, mis tuju tal on ning tean, et tal on omaette aega vaja. Meil on aastatega ka väga hea keemia tekkinud, kuid suurimaks õppetunniks on ikkagi see, et üksteisega tuleb arvestada.

Aki: Noh, mina olen kõige uuem bändiliige, olen nendega olnud 19 aastat ja ma ikka õpin.

Sa oled endiselt see „uus tüüp“!?

Aki: Jaa, just, uus tüüp! Nad teevad alati mulle tünga!

Milliste lugude või albumite üle olete kõige uhkemad? 

Lauri: Mingis mõttes on selleks meie päris esimene EP („1st“ toim), millel oli vaid neli lugu, kuid sellest sai kõik alguse. Meil oli sellele eelnevalt olnud küll paar kontserti, kuid plaat oli midagi konkreetset. Me tellisime 1000 eksemplari ja maksime kõige eest ise. Mäletan, et panime teiste bändide jaoks plakateid üles, et raha kokku saada. Nägime ikka palju vaeva, kuid kui EP lõpuks välja tuli oli meil tekkinud juba väike fännkond ning müüsime varu paari päevaga läbi. Nüüd on see justkui kollektsiooniese. Selle plaadi üle olen uhke.

Aki: Mina pean ütlema, „In the Shadows“, sest selle looga saime n-ö Soomest välja. See laul viis meid näiteks Hiina ja Lõuna-Aafrikasse Metallicaga esinema. Me oleme The Rasmusega saanud reisida 70-sse eri riiki, mis on fantastiline ning „In the Shadows“ on kindlasti üks võtmelugusid, mis seda on võimaldanud.

Olete aastate jooksul liikunud läbi erinevate helimaastike. Teie esimene EP, mida mainisite, oli funk-roki maitsega, siis olete teinud konkreetsemat pop-rokki ja ka tumedamat asja ning lisaks olete oma loomingusse ka elektroonika elemente toonud. Milline nendest stiilidest on kõige lõbusam katsetada olnud?

Lauri: Ma pean jälle tulema tagasi selle esimese plaadi juurde. Seal on, nagu sa ütlesid, kiiret ja funky’t asja nagu „Funky Jam“ ning grunge’i vaibiga „Myself“. Soomekeelne „Rakkauslaulu“ on jällegi selline naljalugu, mis sündis ühel purjakil majapeol. See segu ütleb endiselt meie kohta midagi. Me pole kaotanud seda mängulisust ja erinevate asjade proovimist. Meie värskeimal, üheksandal, albumil on kõrvuti raskem materjal nagu „Wonderman“ ja totaalselt arvuti ja süntesaatoriga tehtud lood nagu „Nothing“. Ka ühel plaadil võib erinevaid helisid ja stiile olla. See võib muidugi kuulajale pisut segadust tekitada, kuid meie jaoks on see kõik lihtsalt muusika. Me vaatleme igat lugu eraldiseisvana. Kui meil on tunne, et mingi konkreetne laul peaks olema roki lugu, siis me laseme tal seda olla. Peale 9 albumit ei taha me ennast korrata.

Aki: Kui me suudame asja hoida enda jaoks värske ja huvitavana, siis võime seda hobi/tööd jätkata nii kaua kui soovime. Uus lähenemine hoiab meil n-ö näljasena. Täna õhtul näiteks saame esimest korda uusi lugusid kontserdil mängida ning see on väga põnev hetk. Uus materjal setlistis on väga hea.

Jah, ma kujutan ette, et eriti tuuril olles, kus mängite mitu õhtut järjest samu lugusid...

Aki: Just! Sellel kohe Tallinnast algaval tuuril on meil kokku 28 kontserti, seega on väga värskendav, et meil on uued lood. Vahel me isegi teeme keset suurt laivi, pisikese akustilise seti, kus kõnnime lava ette otsa ning sellest sünnib fännide ja meie vaheline eriline moment, kus kõik laulavad kaasa ja tekib eriline kontakt.

Kui te poleks muusikud, siis millega tegeleksite?

Lauri: Mina oleksin kas kokk või arhitekt.

Aki: Hmm...Hetkel veedan ma palju aega aias, seega ütlen et oleksin aednik.

Lauri: Ja-jah, aianduse all mõtleb ta teadagi mida...

Aki: Shh!

Millises ametis te end kindlasti ei näe?

Aki: Militaartöös.

Lauri: See on raske küsimus. Vahel ma unistan tööst, mis oleks hästi lihtne ja kus ma ei peaks palju mõtlema. Et lähen lihtsalt kohale, teen oma kindlad tunnid ära, keegi maksab mulle palka ja võtab kogu vastutuse. Samas ma ei usu, et suudaksin seda kaua teha. Ma arvan, et olen lihtsalt juba liialt harjunud pideva ringi liikumisega. Isegi peale paari kodust nädalat hakkab juba selline imelik ärevus. See on kujunenud elustiiliks. Isegi, kui ma Helsinkis olen, siis vahel ööbin hotellis. Ma isegi ei tea, miks ma seda teen, aga see on nii olnud juba 25 aastat ning on raske sellest harjumusest välja tulla.

Mida te hetkel kuulate? Mis oli viimane lugu, mis teie Spotifys mängis?

Lauri: It’s a no brainer (laulab) ...see on see Justin Bieberi lugu.

Kas see on ka su guilty pleasure?

Lauri: Mulle meeldib see lugu, ma isegi ei häbene seda. Ma olen üsna avatud igasuguse muusika osas, isegi, kui mulle lugu ei meeldi, on see minu jaoks lihtsalt huvitav. Mul oli just pikk lend LA’st ning filmide vaatamise asemel, ma kuulasin mussi. Mul oli kogunenud nii palju plaate, mida tahtsin kuulata, kuid milleks aega polnud. Muusikuna sa pead kuulama uut musa, see hoiab sind värskena. Silmad ja kõrvad tuleb muutuste jaoks lahti hoida. Kui ma kuulaksin ainult neid bände, keda 25 aastat tagasi, siis oleks meil kriips peal.

Aki: Mulle meeldib Spotifyst eri riikide New Music Friday playliste kuulata. Näiteks Mehhiko või Taani omi, lihtsalt, et teada saada mis musa seal kuulatakse ja tehakse. Muidugi kuulan Soome oma ka, sealt leiab alati miskit, mida varem kuulnud pole.

Kui te saaksite kokku panna oma unistuste super rokkbändi, siis kelle te liikmeteks valiksite. Võite nii elavate kui surnute kirjast valida. Näiteks võib trummidel olla John Bonham vm.

Aki: Just, teda ma pakukski, legendaarne Led Zeppelini John Bonham võiks olla trummidel. Tal oli nii hea selline roki hipi mängimisstiil ja super hea energia.

Lauri: Okei, ma valiks siis lauljaks Rivers Cuomo Weezerist.

Aki: Siis ma tahaks, et Michael Monroe vanast heast Hanoi Rocksist mängiks saksofoni.

Lauri: Ja mina valiks David Hasselhoffi, kes mängiks...

Aki: Paaniflööti!

Lauri: Jah! Paaniflööti ja tamburiini! Ma arvan, et meil on vaja ka girlpowerit. Las ma mõtlen...

Aki: Spice Girls tuleks tausta laulma!

No, nemad ongi girlpoweri kehastus. Kas meil on nüüd bänd koos või tahate veel liikmeid lisada?

Lauri: Ei, neid on juba liigagi palju!

Kes Tallinna kontserdi maha magas ja kurb on, saab The Rasmust järgmisena "Dark Matters" tuuril näha 26. septembril Saksamaal Dresdenis.