Sky.ee intervjuu Laura Pritsiga eilsest GNRi kontserdist: olen endiselt ekstaasis

Alustame sellest, et mida GNR sulle tähendab?

Seda on raske kirjeldada, see on olnud osa nii suurest pildist. Ma ei saa päris öelda, et ma poleks siin, kui poleks GNRi, kuid ma poleks kindlasti siia seda teed pidi jõudnud. See mõjutas mu otsuseid ja andis julgust teha ja luua. Minu jaoks sümboliseerivad nad seda aega, kui ma ise viis aastat tagasi muusikuna alustasin. Kui ma hakkasin bändiproovides käima juhtusin samal ajal lugema Slashi biograafiat ja see oli minu jaoks nagu paralleeluniversum.

Mäletan, et kui ma alustasin, siis vaadati nagu pisut imelikult, et ma laivi ajal mitut eri riietust kannan. Siis ma vaatasin Axlit ja Freddiet (Mercury toim.) ja see andis mulle seda julgustust, et see on okei. Mulle hullult meeldib GNRi puhul see nende pohhuisim ja julgus. Näha neid inimesi päriselus oli võimas tunne, et nad ongi olemas ja, et nad pole mingid douche’id, vaid lihtsalt coolid tüübid. Nende muusikas ja olekus puudub see üleolevus, mis paljudele bändidele, kes nende muusikast tohutult inspiratsiooni on saanud, juurde on tulnud. Võib olla GNRil oli seda ka kunagi, kuid eile laval see küll puudus. Nende hoiak on ikkagi see, et nemad on laval ja sina oled seal, aga me oleme koos siin kontserdil; ei olnud sellist eneseimetlemist. Axl polnud ka kordagi publikuga ülbe.

Kuidas muljed eilsest kontserdist on, nüüd, kui oled saanud kogetud pisut seedida?

Endiselt on selline; “oh my god!”.

Kas muutusid kontserdi ajal ka kordagi emotsionaalseks?

Esmane emotsioon oli see, et olin lihtsalt tardunud ja ma lihtsalt seisin ka kuulasin. Mingi aeg tuli ikka pisar ka silma. See oli see hetk, kus keegi oleks võinud mind näpistada, et kas see tõesti nüüd juhtubki. Kui vahel on sõpradega kontsertidel olles see teema, et loovutad hea koha, sest teised tahavad kuskil taga pool tiksuda, siis see polnud see kontsert. Ma läksin üksi Golden Circle’isse ja tundsin, et see on hetk, mis on mulle, ma pean seda sealt lava eest nägema.

Kui lähedal sa olid?

Kolmandas reas paremal pool, kus Slash oma soolosid tegi.

Kas seal seda klaustrofoobiat ja hirmu ei tekkinud, et on liiga palju rahvast?

Kuna ma olin lava ees, siis ma kartsin pigem seda, et ma karjun oma hääle ära. Ei taha nagu väga end tagasi ka hoida sellisel once in a lifetime üritusel. Muidu publik oli hästi chill.

Mis olid need kõige meeldejäävamad hetked?

Oi neid oli palju, kuid üks selline hetk Slashi ja Axl Rose’I vahel jäi mulle silma. Me kõik teame ju neid nende vahelisi teemasid eks. Igaljuhul Slashi stagehand oli talle kitarri toomas, kuid Axl võttis temalt pilli ning ulatas selle ise Slashile ja korraks oli Slashil selline nägu peas, et “what should I do”. Lõpus seisis ta ka kätepeal korraks. Mulle tohutult meeldis ka see, et oli aru saada, et band ja meeskond on justkui pere. Kui Slash käis vahepeal mingi tiimiliikmega rääkimas, siis polnud seda vaibi, et superstaar tuleb. Nad on koos teel ja elavad seda kõike päevast päeva koos läbi, selline mõnus tuuripere energia oli.

Mis lood enim hinge läksid eile?

See on keeruline, kuid üks on kindlasti “Paradise City”. Nad tegid selle viimasena, kõik läksid täiega pöördesse see oli hullult tuus. “Night Train” oli ka lahe ja “November Rain”.

Kas oli märgata ka, et meestel on pikk tuur seljataga?

Mulle tundus, et Axl hoidis pisut oma vokaaliga tagasi. Tal on see alati nii trademark olnud ja mulle seal ees olles tundus, et see kadus pisut instrumentaali sisse ära ja seda polnud hullult esile tõstetud, kuid samas eks neil on suur töö seljataga ja tükk maad veel minna. Ja ikkagi kolm tundi laval ning esimesed viis lugu vist ei tehtud üldse pause. Kui ma võrdlen Aerosmithiga, keda ma Helsinkis Hartwall Arenal vaatamas käisin, siis nendega oli küll aru saada, et nad on kuidagi väsinud. Mulle vähemalt tundus, et Tyleril oli hääledublant, kes kõik lood kaasa laulis. GNR ikka üldiselt õigustab oma fenomeni täiesti ära ja nad on endiselt nii coolid. Ma ütleks, et on aru saada, et täiskasvanud mehed on laval ja neil on seal hea olla. Pole enam see noor veri ja kontrollimatu ülevoolav energia. Kokkuvõttes mulle tõesti meeldis.

Kuidas GNRi suhtlus publikuga oli?

Mulle endale isiklikult meeldib rohkem publikuga rääkida. Aga see ei oleks Guns N’ Roses, kui nad oled hullult nalja visanud. Oli tunda, et nad on ikkagi staadioni band.

Aga seda tunnet ei tekkinud, et see on neile üks kontsert miljonist?

Ei, minul küll mitte. Nad ikkagi andsid endast väga palju.

Kuidas heliga lood olid?

Sellega, mis näiteks Iron Maideni ajal Saku Suurhallis, kus ma pidin näpud kõrva panama, sest lihtsalt valus oli, ei anna võrrelda. Eile ma olin just väravatest sisse astumas, kui mulle meenus, et kõrvatropid ununesid maha, kuid neid polnud õnneks üldse vaja. See muidugi sõltub suuresti sellest, kus sa seisad, kuid lava ees oli kõik okei.

Sa oled käinud paljudel kontsertidel, kuhu eilne sinu topis asetub?

Esimese viie hulka kindlasti!

Kas sa läheksid uuesti?

Ma arvan küll, mulle tõesti meeldis. Mul oli kahju, et Tyler Bryant, kes neil sellel tuuril palju kaasas on olnud ei soojendanud, aga samas ma poleks ilmest jaksanud seista nii kaua. Kui ma koju jõudsin eile kuulasin ainult GNR'i ja see on see hea tunne peale kontserti kui mõtled, et; “oh, seda lugu kuulsin just laivis”. Ma tegelikult mõtlesin korraks vahepeal, kas minna või mitte, sest kartsin, et see võib minu jaoks selle sideme, mis mul bändiga on, ära rikkuda. Ma olin näinud Youtube’is videosid, kus nad polnud laivis kõige paremad, kuid mul on nii hea meel, et ikka läksin, ma olen väga rahul.