4. jaanuaril 59. sünnipäeva tähistanud muusiku ja poeedi Till Lindemanni vanemad olid mõlemad kirjanikud. Muusiku ema Gitta Lindemann on avaldanud imekauni kirjelduse oma pojast - Rammsteini ninamehest, kes armastab loodust ja privaatsust ning omab imetabast omadust liita ja ühendada. Kirjatükk avaldati 2008. aastal.
"Armastuse deklaratsioon - Gitta Lindemannilt"
Minu esimene kontsert Rammsteiniga. Istun koos tumedatesse riietesse mähitud inimestega, kelle suhtes olid mul olnud eelarvamused. Nad olid rahulikud ja rääkisid õpingutest, veetes aega tõeliselt nutikate vestlustega. Kontserdi algus oli poole tunni võrra edasi lükatud. Poistel oli vaja veidi rohkem aega, et mõelda, kas kontserdikavas võiks olla midagi, mis emale ei meeldi. Tulin salaja, sest ta ei soovinud siis, et tuleksin. Kuid ta märkas mind. Hiljem, suuremates saalides ja avaramatel staadionitel olin loomulik külaline. Kuid ükskõik kas siis väikeses saalis või nüüd suurtel areenidel - kogemus on ikka endine. Ma seisan teiste vahel ja muusika sööstab mu poole, trummeldades ja iseend üles küttes, põrkudes vastu seinu, mürtsudes taevaga kokku, kukkudes alla ja istudes mu rinnal, muutes mu hingetõmbed lühemaks. Ma olen muusikasse sukeldunud ja täiesti kangestunud. Imetlustundega. See taltsutaja seal laval on minu poeg.
Ta juhatab pelgalt käeviipega masse, peksab otsaesise valusaks, ta põletab ja jookseb oma mühiseva hääle järgi läbi aja ja ruumi. Milline vastutus. Kõikide nende inimeste ees, kes talle entusiastlikult kaasa elavad ja kes järgneksid talle, kuhu iganes ta neid juhiks. Ma pelgan teda. Mida ta enesega teeb ja milliseid eneseületusi see nõuab, et end niimoodi esitleda. Õhtu õhtu järel, riik riigi järel, kontinent kontinendi järel.
Kuid lava taga on ta lõõgastunud kui olen seal ja pärast esinemist hoolitseb ta mu eest kui oleme kodus.
Tema kodu, Mecklenburgis. Tema kodu, juured ja jõuallikas.
Isegi poisina - puhkusel - jahtis ta läbi maakohtade, tõusis vara ja läks koos lüpsjatega põllule, et lehmi näha. Magas lageda taeva all, kuulis, kuidas õunad kukuvad ja pardid ujuvad tiigis. Sügisel kammis ta metsi, et leida seeni, talvel tegi pikki jalutuskäike koos jakikesse mähitud kassiga, sest ta ei tahtnud enam vallilt vallile hüpata.
Ja need inimesed. Räägi mulle minevikust - seda ütles ta kord oma isale ja külalistele Dorfkrugis. Kuidas nad siin üldse enne teda elasid. Ta istub - nüüd ikka nii nagu siis - külainimestega ja võib kuulata tunde kui nad lasevad jutustustel voolata, koos laia dialekti ja kuiva huumoriga.
Ta on populaarne, nad otsivad tema seltsi. Sellel pole tema tööga mingit pistmist. Tema isa kirjutas temast raamatu, milles räägib uskumatusega, et ta sõbrad usaldasid teda kõiges. Üks neist soovib, et ta parandaks mopeedi, isa uurib üllatunult - oled sa kindel, et ta saab sellega hakkama? Poiss vastab: Till suudab kõike. Isa mõtleb umbusklikult: ilmselt mõttetus. Ja on üllatunud kui mopeed juba õige pea taas sõidukorras on. "Ta suudab kõike - kui palju usaldust, kui palju usaldust," kirjutab ta isa.
Usaldus - just see on see sõna. Ja julgus, ta söandab. Ta lähendab ja ületab piire. Mis siis juhtuks kui.. Ta ei tea sellist küsimust. Ta üritab ja proovib omal nahal järele. Tema laulusõnad ei ole julguse küsimus, need ongi tema. Sest: ta ei räägi endast, oma igatsustest, valust, sest selle hõikab ta välja oma luuletustes. Üks sõber kirjutas: "Need on meeleheite ja lootuse haavad. Mõtted põgenemisest, mis täidetud üksindusega, mis on tulistatud südamest täis julgust ja igatsust."
Kui ta vanaema suri, oli ta tema surivoodil, paitades ta pead kuniks ta lahkus. Luuletuses, tajub ta valu nii palju teisiti, et seda lugedeski hakkab valus. Kust ta küll oma ideed saab, olen küsinud nii temalt kui eneselt. Sa oled lihtsalt selle sees. Kuid vahel ei ole ideede ees armu. Siis on halvasti. Siis see sulgeb end, sulgeb end ära ja siis seisan ka mina vihma käes. Kuid alati jääb perekond, kes on samal ajal kasvanud. Ja nüüd on ta perekonna eeskostja, hoolitsedes selle eest, et mitte keegi ei lahkuks.
On palju põhjuseid, miks koos olla. Tema sõbrad tulevad ja perekond on kutsutud, olgu siis jõulud, lihavõttepühad või sünnipäevad või lihtsalt ilusad õhtud, et koos tähise suvetaeva all istuda ja rääkida.
Või siis kui tal tuleb tuju kokata, mida oskab suurepäraselt, eriti kala. Ta katsetab erinevaid roogasid ja me kõik kiidame, ta kurdab, milline see võinuks olla...
Vahel pakib ta meid kõiki oma suurde autosse ja me läheme järve äärde või aerutama, alati koos terve perekonnaga. Me istume oma väikestes paatides ja laseme end veel kanda, peakohal varju pakkuvad puuoksad. Siis otsib ta puhkepaika ja aitab kõik kaldale. Jahutuskotist võtab ta lihapallid ja leivad, lastele mänguasjad ja vee. Ja Prosecco. Läheb üksinda kalastama, samal ajal kui meie kõhtu täidame. Õhtusöögiks on kala, rohke küüslauguga. Ja siis ta ongi täielikult iseendaga.
See on üks elu, mida ta elab, teine on laval, tema "töö" nagu ta ütleb. Vahel need põrkuvad. Näiteks kui oleme Costa Rica rannas ja kolm noort meest tulevad ema juurde ja küsivad autogrammi. Tal on piinlik. Kuid ta annab autogrammi viisakal ja sõbralikul viisil.
Mu kalleim mälestus:
Ta võtab meid peale San Roses ja me sõidame läbi lõputute tänavate ja künklike, tolmuste teede, kuid ta sõidab üha kiiremini ja kiiremini, ma palun tal oodata, tahan näha päikeseloojangut; tema aga kiirendab ja sõidab ja sõidab, kuniks jõuame mäetippu, kus ta lõpuks peatub ja me näeme: päike mere kohal. Kuidas see loojub, kumades punast. Me peaksimegi sellist momenti just siit kogema!
Me jõudsime kohale ja ta on omaette elev ja ümiseb. Läheb aina pimedamaks ja pimedamaks, meie kohal vaid tähine taevas ja me oleme üksinda iseenda ja vestlustega, mis kestavad hilisööni. Meil on imelised nädalad, sõites läbi maakohtade, ujudes ja džunglis kiikudes, justkui hoiaksime kinni pealtnäha lõputust köiest. Meie all rohelus aina pakseneb, meie kohal on taevas ja kaugel seljataga meri ja mina, hoomamatu tundega oma kõhus. Kui panen kinni oma turvavööd, sain ühtäkki teadlikuks oma südamelöökidest, mis olid rohkem kui 65 aastat vanad.
Ilma temata, poleks eales julenud sellisele seiklusele minna. Ta loob usaldust. Mäletan kui me - ta oli siis ehk 14 või 15 - olime kõndinud põllul läbi pullide karja. Ma kartsin, niisamuti nagu tema, kuid ta läks loomade juurde ja hõikas mulle, et tema taga püsiksin.
Siis pidime ületama oja, ma võtsin rivvi, ta pani laua üle selle ja aitas mul teisele poole saada.
Viimase ajani on viis generatsiooni kogunenud pühadeks tema laua äärde. Ta võttis peale oma ratastoolis vanaema ja tema lapse-lapse-laps roomas ta süles. Igapäevane perekonnaelu. Tema toetus.
Just nagu loodus. Ta kõnnib järverandu pidi, laia taeva all ja teab kõiki loomi, kes siin elavad. Ta loeb ja siis seletab mulle uskumatuist asjust. Ta teab enamikke riike siin maailmas ja nemad teavad teda. Kui ma olin Moskvas, tahtsid paljud noored inimesed mu kätt suruda, sest ma olin "Rammsteini ema" ja paljud minuealised selgitasid mulle õhinal selle bändi erakordsusest. Üle maailma filmitud videotel on näha kui pühendunult ja ennastunustavalt laulab publik kaasa saksa keelseid sõnu. Mexico City ei erine Tokyost, Riost, Manchesterist või Budapestist. Ta kogeb seda kõike. Kuid ei ole midagi, mis suudaks vastu panna Mecklenburgi päikesepaistele üle voore, ta ütleb, kui näha, kuidas kitsed tulevad põõsastest välja ja saad kuulda kõiksugu loomahääli selles suures vaikuses. See võrdlematu taevas, pilved ja mudaklombid ta saabastel, see maastik hoiab teda maapeal ja muudab teda alandlikuks.
Nii nagu paljudele teistele, meeldib mulle temaga olla. Vahet ei ole, et ta on kuulus. Vahel tabab see mind suure hämmastusega: milline inimene.
Kui ma poleks juhtunud olema tema ema, tahaksin olla tema sõber.
LOE VEEL: Till Lindemann 59! | Raju muusiku pöörane elukäik ja uskumatud seigad möödunud ajast
E-R 6-10
Ornitoloog
N 16-18 MasinaWärk
Moto- ja kidrameez
