Matt jõudis musta vööni kaks aastat hiljem pärast pruuni vöö tasemeni jõudmist. 4. märtsil teatas muusik koos võistluskunstide legendi Gustavo "Gutty" Muggiatiga pilti jagades, et on pikalt ihaldatud saavutuseni jõudnud.
"See ei tulonud minu jaoks lihtsalt... Tegelikult oli see üks raskemaid ettevõtmisi, millega oma elus algust olen teinud. Esimesel aastal tahtsin pidevalt katkestada, kuid sellest hoolimata treenisin viis ja rohkem päeva nädalas, mitu tundi päevas. See ei tunudnud mulle esimesed kolm aastat üldse loogiline. Esimesed viis aastat ei suutnud ma haarata seda, mis oleks vajalik olnud. Kuuendal ja seitsmendal aastal hakkas kõik paika langema. Kaheksandal ja üheksandal aastal tundsin lõpuks, et olen oma soone leidnud. Kümnes aasta. Must vöö ei ole lõpp. See on alles algus," kirjeldas muusik avameelselt ning inspireerivalt.
"Suur tänu igale inimesele, kellega koos olen treeninud, kellelt olen õppinud, kellele kaotanud. Tänan oma perekonda ja sõpru nende toetuse eest. Mu tiimikaaslased. Mu akadeemia... kuid kõige tähtsamalt: tänan oma õpetajat Guttyt. Gutty, sa muutsid mu elu. Sa oled muutnud iga oma õpilase elu paremaks!" väljendas muusik oma tänulikkust.
"Järgmise kümne aasta terviseks!" hõiskas ta ning soovitas kõigil jiu-jitsuga algust teha.
2016. aastal rääkis Heafy HardDrive raadiole, et jiu-jitsul on tema elus väljaspool muusikat kõige suurem osa. "Muusika on esimene, siis jiu-jitsu. Seetõttu olen oma harjutusgraafiku ka nii intensiivse teinud - ma pidin midagi täiesti nullist õppima."
"Ma mäletan esimest korda kui võitlesin. Minu vastaseks oli keegi, kes oli minust 60-70 naela kergem ja ta oli 17-aastane. Mõtlesin: see on käkitegu. Aga ta murdis mu 20 sekundiga maha. Siis mõtlesin, et hea küll, ma ei tea sellest tegelikult mitte midagi. Ja ma armastan seda tunnet. Mulle meeldivad kogemused, mis sind alandlikuks teevad," kirjeldas muusik.
"Mulle meeldib tõsiasi, et terve oma elu olen mänginud kitarri ja laulnud Triviumis. Ma liitusin bändiga kui olin vaid 12-aastane, seega tundus võimatu alustada millegagi, mis oli nii frustreeriv, imelik ja raske ning näib siiani mõningatel päevadel võimatuna. Jiu-jitsu õppimine oli metafoor elule. Põhituumaks oli enda kohta õppimine, harjumused, mis sul on, mis sulle meeldib. Ja kuidas sa uusi asju omandad. Mina õppisin, et ma olen väga aeglane õppija."