Saates "Metalurgia" käisid külas Sociasylumi liikmed Henri Mäll ja Eduar Aranson. Uurisin neilt, kas Eestis on võimalik raskemuusikuna ära elada ja mida oleks selleks vaja teha, et see õnnestuks. Vähese üllatusena kostsid muusikud kui ühest suust, et ainult muusikuna, eriti raskemuusikuna on ära elamine põhimõtteliselt võimatu. Kuigi mõned eredamad erandid kinnitavad reeglit, on see siiski pigem üks miljonist tähtede ja universumi joondumisest.
Samas leiavad muusikud, et just kohaliku skeene väiksus ja piiratud võimalused on need, mis edulugusid sünnitavad. "Mida näljasem sa oled nii metafoorselt kui füüsiliselt, seda rohkem tegeled selle nimel, et välismaal tegutseda," kirjeldavad muusikud. Kui iga keikka või võimalus oleks magusasti tasustatud manduks ka kirg edasijõudmise ees, sest siin juba on hea ja mugav, milleks pingutada?
Kui aga ees terendavad eesmärgid, mis kannustavad hülgama kõike maist ning oma kunsti nimel iga iharakuga pingutama, on ka tulemused paremad. Muusikud kirjeldavad, et üheks oluliseks aspektiks on suhete loomine ja võrgustiku rajamine, seda nii siin kui sealpool riigipiiri.
Justkui ajaloo kirjarullidessegi kirjutatud unistus maailmakuulsusest või täielikust skeenedominantsist, nagu see oli raskemuusika hiilgeaegadel, kust meile on sirgunud legendid, kes tänaseni masse liigutavad, on noormeeste meelest tänaseks võimatu ja iganenud kujutelm. "Tänapäeval on see pigem võimatu tase, nüüdseks," sõnab Eduard, lisades, et uut muusikat avastatakse vähem ning suurim fookus hoitakse ikkagi bändidel, kes on juba pikalt tegutsenud. "Vähenenud on uute muusikute avastamine. Ma arvan, et sellisel tasemel bände enam ei teki."
Henri lisab, et tänapäeval on vaid käputäis suurnimesid, kes suudavad täita suuri areene. "Kui sa vaatad näiteks praegu laineid löövaid bände, näiteks Coachellal oli Knocked Loose, kes on täiesti meie skeene bänd. Ja siis vaatad, et Billie Eilish on seal nurgas ja timmib. See on bänd, on saanud väga palju tähelepanu ja naudivad seda jooksu, mis neil on. Kui kaua suudavad nad rauda taguda, kuniks see on tuline? See on omaette küsimus, aga kas nad suudavad staadione täita? Seda lihtsalt ei juhtu. See on lihtsalt trendikas praegu," arvab Henri.
Eduard peab paslikuks tsiteerida muusikakommentaatori ja sisulooja Finn McKenty öeldut: "Tänapäeva muusikaskeenes ei ole elust suuremaid figuure. Rokkstaari vaibiga inimesi. Kõik on rahulikumad, maalähedasemad, nendega saab rääkida, nad ei kujuta ette, et nad on kuningad. selliseid inimesi, leidub pigem hip-hopis, kes käituvadki nagu vanakooli rokkstaarid."
Üheks oluliseks muutuseks on ka see, et "rokkstaari" stereotüüpse kuvandiga käiv pahesid, moraalivastaseid tegusid ja kriminaalsust täis kuvand ei ole tänapäeval enam aktsepteeritav. See, mis nii mõnegi tänaseks juba eaka ikooni tuntusesse on tõstnud, hävitaks tänasel päeval tema karjääri sekundiga. "Ma ei ütle, et neid asju peakski tegema. Suht rõve on mõelda, mida paljud bänditüübid teinud on. Aga tänapäeval on nii, et kui keegi käitub nagu jobu, siis sellele vaadatakse viltu, sinuga ei taheta enam tuuritada, ega midagi tegemist teha," lisab Henri.
Socasylum on üks seitsmest bändis, kes 13. mail Tallinn Music Weeki Metal Laval üles astuvad. Lisainfo ja ajakava leiad SIIT!
Heida kindlasti kõrv ka raadiosaate "Metalurgia" täispikale ja tsenseerimata veebiversioonile. Metalurgia on eetris igal reedel kell 15-16, raadios Rock FM!
