Saate "Naabrist parem" võitjapere jagab nippe minimalistlikuks ja seiklusrikkaks eluks koos pojaga: maailm on julgetele valla!

Tänavuse kaasahaarava teleprojekti "Naabrist parem" võitjapere Eero, Mari-Anne ja nende pisike poeg Aleksander on seljatanud järjekordse suure seikluse. Noor pere jõudis suurema hulga publiku ette tegelikult juba mõned aastad tagasi, oma uskumatu ettevõtmisega kolida elama kaubikusse ning neljal rattal vurades maailma avastada. Paljudel tekkis küsimus, kuidas on võimalik väikse lapsega selline ettevõtmine käiku lasta. Eero ja Mari-Anne elu on aga juhindatud nende poja heaolust, otsus minna maailma avastama on ka sellest suuresti ajendatud.

"Kõige suurem motivatsioon meie reisimiste ja seiklemiste juures oligi Aleksander," kirjeldas Mari-Anne Sky.ee'le.  "Teadsime, et ühel hetkel peab Aleksander kooli minema ja peame natukene paiksemaks jääma. Nii see otsus tuligi, et kuniks aega, peame seda ära kasutama."

Mari-Anne ja Eero on endale oluliste teemadega eeskujuks, lisaks oma pojale, ka sadadele inimestele, kes sotsiaalmeedia vahendusel nende tegemistega end kursis hoiavad. Oluliseks on erinevate kultuuriruumide ja inimestega kohtumine ning mõistmine, mil viisil nad elavad. Südamelähedaseks on ka keskkonnakaitse temaatika. "Loodame vaid, et Aleksandrist kasvab keegi, kes suudab alati iseendaks jääda, kes austab nii end inimesi enda ümber ning julgeb läbi elu kindlal sammul astuda, olla spontaanne ja igat hetke nautida," avaldab pere.

Kuigi paljude jaoks on noorte elustiil väga erakordne arvavad Eero ja Mari-Anne, et nende näol on tegemist igati tavaliste lapsevanematega, kellel on täpselt samad kohustused, mured ja rõõmud, mis teistelgi emadel-isadel. "Millegipärast on tekkinud selline arusaam, et reisimine on hästi kallis ja vajab põhjalikku läbiplaneerimist. Meie võime ausalt väita, et reisides olid meie kulud kordades väiksemad, kui need oleksid olnud Eestis kohapeal elades," selgitas Mari-Anne.

Mõnusa reisimise nippidena selgitab ta, et tuleb teha nutikaid valikuid sihtkohtade, lennupiletite ja majutuse osas, kuid tunnistab, et liigse planeerimisega end ei vaevatud, vaid hoopis kulgeti mõnusalt ja omas tempos. "Maailm on julgetele valla!" hüüatas ta.

Paar on enda elu sättinud väga kitsastesse tingimustesse. Nüüd on nad küll võitnud endale kodu, kuid ka seal on ruumi vaid kõige olulisemale. Konteinermajas mõnusalt elamiseks tuleb teha väga kindlaid valikuid, mida päriselt on vaja ja mida mitte. Seesugune minimalism köidab paljude tarbimisühiskonna küüsis vaevlevaid inimeste meeli. Ka Mari-Anne tunnistab, et teekond minimalismi poole ei ole alati väga kerge. "Me tuleneme mõlemad perekonnast, kus meid kasvatati 'äkki seda läheb tarvis' keskel," selgitab Mari-Anne.

"Meie puhul oli suureks lükkeks see, et me juba oleme oma 14-aasta koosolemise jooksul elanud seitsmes erinevad kohas. Lisaks meeletul kogusel reisimist, mis kõik näeb ette pakkimist, pakkimist ja veelkord pakkimist. Ühel hetkel saad aru, et ma polegi kahe pakkimise vahel neid asju üldse kandnud, mul ei mahu kõik kaheksa paari päikseprille kaasa, miks mul on ometigi 30 paari sokke - ma kannan neist reaalselt kolme, üks pann, üks pott - vaatame kas saame. Me saime!" avaldab särav noor naine.

"Me saime kõigega (või siis kõigeta) hakkama ja see on värskendavam, kui ma arvasin!" räägib ta, et minimalismist saab lõpuks mugav harjumus, mis paneb kripeldama kui kogunenud on liiga palju ebavajalikku.

"Riiete ja jalanõudega on meil asi lihtne - uued tulevad siis kui vana ei kõlba ja kui uue järele lähed, siis võta juba vana ka kaasa ja vii kogumispunkti ära. Sama kehtib ka toiduga, harrastasime aastaid nädalaks toiduainete ette ostmist, et miskit raisku ei läheks ja oleks ka selgus, mis igal päeval söögiks on. Kokkuvõttes sellised väiksed asjad, millest lõpuks saab väga selgelt harjumus ja siis on seda juba keeruline murda," jagavad noored kasulikke nippe.

Eestit vallanud eriolukorraga seoses tekkis paljudes suhetes ootamatuid pingeid, kui muutunud elurütm ning ka tööstress, või raskenenud olukord üleüldiselt seni vaikinud valupunktidele vajutasid. Aktuaalseks kerkis teema, kuidas kaaslasega kogu aeg ninapidi koos olles mõistuse juurde jääda ja suhte eest hoolt kanda. Arvestades, et Eero ja Mari-Anne on ühiseid seiklusi ette võtnud juba aastaid ja väga väikestes ruumides pikalt aega veetes. Mari-Anne tunneb, et see küsimus ei ole midagi sellist, millele ta vastata saa, sest nad pole viimase 14 aasta jooksul kunagi teistmoodi elanudki.

"Kõige alus on muidugi kommunikatsioon - alati tuleb kõik asjad läbi rääkida, nii kui hakkad muresid ja mõtteid endale hoidma, siis tekivad lahkhelid väga kiiresti," arvab ta. Väike ruum sunnib aga õue minema ning seda peaksid kõik ju nagunii  veidi rohkem tegema. Kui igaüks leiab aega ka oma meelistegevustega tegelemiseks ja ka pojaga nii koos kui eraldi aega veetmiseks, saab teine samal ajal puhata ja ka enda jaoks aega leida.

"Me peame väga lugu ajast, mis on vaid pere päralt," kirjeldab paar. Toredaks traditsiooniks on kujunenud erinevatest stand-up üritustest osa võtmine, mida on tehtud erinevates riikides. "Austus huumori vastu on meil kõrge!" naersid nad. Ausees on ka lauamängud ning arutelud transformerite ja nende erinevate võimete teemadel. "Armastame seda, et meile on antud "võrdne vastane", kes on samasugune avastaja ja seikleja nagu me ise ja kelle sees on samamoodi sada emotsiooni, mis kõik tuleb välja elada. Ta on tõeline ekstravert, mis teeb elu keskmisest kergemaks," kirjeldas Mari-Anne oma armsat poega.

Saade on võidetud, üks peatükk suletud ja teine kohe avatud. Konteinerkodu on võidetud, kuid töö pole sellega sugugi lõppenud. Taas on tarvis hüpata pea ees tundmatusse vette ja loota parimat. Paar plaanib kolida Otepääle, sest see paik on võitnud nende südame. Igal korral võtab sealne loodus neid ahhetama. Suurt rolli mängib ka see, et Eero töökoht asub just seal. Kuna seda võimalust on oodatud aastaid, otsustati sel korral sellest kohe kahe käega ka kinni haarata.

Nii seiklustest ümber maailma ja ka kodumaal ning ka sotsiaalmeediasse kogunenud kogukonnast on paari jaoks kujunenud lahtamatu osa elust. Tuntakse tänulikkust kõikide võimaluste eest ja oodatakse põnevusega, mis saatusel nende jaoks veel varuks. " See kõik on kasvanud hoopis millekski muuks, kui me eales unistada oskasime," lisab paar lõpetuseks.

Soovime Eerole, Mari-Annele ja Aleksandrile jätkuvat tuult tiibadesse!