Helen Sildna meenutused oma pöörasest tööst tunduvad kohati uskumatud. Ometi ei ole ka põhjust kõhklemiseks. Verinoorena pea ees muusikatööstusesse sukeldunud naine jagab Hirmocasti värskeimas osas mälestusi enda läbielamistest ja kogemustest.
Helen Sildna on Eesti muusikamaastikul üks väga tuntud ja legendaarne nimi. Ta on pärit perekonnast, kus ema oli ooperilaulja ning isagi professionaalne muusik ning ERSO liige. Ka nooruspõlves püüti Helenit klassikalise muusika poole suunata ning loogilise jätkuna pandi teda klaverit õppima. Naine meenutab nüüd aga suure muigega momenti, mil ta oma vanematele teatas: "Maailm ei vaja veel üht keskpärast klaverimängijat!".
Maailm sai päästetud ühest keskpärasest klaverimängijast ning näib, et keskpärasust kartis Helen ka edasises edukas karjääris kui katku. Juhuste kokkusattumisel asus ta aastal 2000 tööle muusikaettevõttesse BDG, mis tegeles suurte kontserdite korraldamise ning välisartistide Eestisse toomisega. Esialgu sekretäri, siis juba Peeter Rebase assistendina.
Enam-vähem esimeseks ülesandeks oli tollal verinoorele neiule paljudele pöörasena tunduv väljakutse. Peeter oli kohe lahkumas mitmeks kuuks Ameerikasse ning pea kogemuseta Helen pidi üle võtma kolm pooleliolevat suurprojekti. See tähendas, et lähiriikides tuuritavad suurbändid nagu HIM ja Alphaville oli tarvis Eestisse meelitada. Neiule ulatati kontaktid ning paluti diil teoks teha.
Kuigi Helen tunnistab, et ei maganud selle aja jooksul praktiliselt kaks nädalat jutti, saab ajalugu öelda, et ülesanne sai edukalt lahendatud. Naine tunnistab naerdes, et ei oleks ise nii noore ja rohelise inimese suhtes sugugi nii usaldav kui seda oli tol ajal Peeter. Siiski tõdeb ta, et küllap tundis mees temas ära initsiatiivi ning vastutuse võtmise. Vaevalt, et neid projekte oleks edaspidi tulnud kui Helen poleks vastutust võtnud ning antud prestiižne ülesanne oleks lihtsalt plärtsti põrandale kukkunud.
Olles ennast tõestanud, et pole probleemi, millele Helen vastust või lahendust anda ei suudaks sai temast artistide broneerija nii Baltikumi kui Venemaale. Tegus naine selgitab, et BDG on olnud parim elukool ja õpetus, mida üks inimene soovida saaks. Lisaks sai ta üle ka staarikrambist, sest suurnimedega koostööd tehes sai ta lähedalt näha, et värvikate karakterite ja lavapersoonide taga on tegelikult väga inimlikud ja tavalised.
Muigega meenutab ta kohtumisi Marilyn Mansoniga ja Rammsteini liikmetega, kes stereotüüpselt võiksid lõunavahepalana kuskilt hotellitoast televiisoreid alla lennutada. Tegelikult on Rammsteini bändi liikmed aga väga viisakad ja tähelepanelikud inimesed ning Marilyn Manson kõige intovertsem, kuid samal ajal ka kõige intelligentsem vestluspartner.
Staarikrambist vabanenuna tuli Helenil selgeks saada veel teinegi õppetund: professionaalsus. Kuigi suurnimedega kohtumine ning nendega koos ka vaba aja veetmine oli nõnda noorele inimesele tõeline privileeg ning tundub tänaseni paljudele täiesti uskumatu ja väga ihaldusväärsena, tajus Helen juba esimesest hetkest, et igast suhtlusest peab läbi jooksma professionaalsuse piir.
Ta selgitab, et on artistidega pidanud põnevaid vestlusi, pidutsenud ning jäänud mitmetega ka pikemalt suhtlema, kuid mitte kunagi ei unustanud ta enda rolli. Ta mõistis, et kui soovib sama elukutsega kulgeda ka tulevikku ning olla oma töös edukas, peab ta jääma professionaalseks. Muuhulgas andis Helen endale aru, et tol hetkel oli ta ka noor Ida-Euroopa tütarlaps, kes soovis, et teda võetaks võrdväärse ja lugupeetud koostööpartnerina. See aga tähendas, et oli palju piire, mida ületada ei tohtinud, sest ta on koostööpartner, mitte lihtsalt üks ilus, tore ja lõbus tütarlaps.
Legendaarsetena räägitakse lugusid ka artistide raideritest, mis nende samade legendide kohaselt on suisa pöörased ja ajuvabad. Helen selgitab, et on oma töös näinud ja kuulnud igasuguseid asju, kuid avab teemat ka hoopis uuest vaatepunktist. Ta selgitab, et kui artist läheb tuurile ning on harjunud oma kodus saama näiteks üht teatud tüüpi šokolaadi, siis ootab ta seda ka Eestis. Muusik ei soovi loobuda oma senisest elustiilist ning taluma kümnetes erinevatest riikides ootamatuseid.
Kõik need inimesed on väga hõivatud ning nad ootavad end ümbritsevatelt inimestelt perfektsust ja professionaalsust. Muuhulgas selgitas Helen, et raiderid kirjutatakse tihti kollektiivselt, mis tähendab, et kui mõni soov võib olla artistilt on seal veel mitmeid, mida võis olla lisanud keegi teine ja seda mõnikord ka naljaga.
Kui pole võimalik leida soovitut, tuleb pakkuda võrdväärne alternatiiv ning alati tuleb staari tiimi sellega kursis hoida, et sihtkohta jõudes ei oleks ees ootamatuseid. Fakt on see, et vabandused ei loe ning neid ei tasu millegi ebaõnnestumisel isegi loetlema hakata. Lisaks tunnistab Helen, et tegelikult võtab ta pööraseid palveid ka mõneti hasardina.
Näiteks meenutab ta lugu, mil Eestit külastas Joe Cocker. Varasemalt polnud kokku lepitud, et muusik kasutab lennujaamas VIP teenust. Siis aga lähenes talle muusiku tiimiliige, kes sõnas, et Joe soovib nüüd VIP lounge'i minna. Kui Helen eelnevalt kokkulepitut üle kordas, selgitades, et seda võimalust pole ette valmistatud. Sõnas management "make it happen" ning hakkas VIP lounge'i poole jalutama, eeldades, et kui nad 5 minuti pärast kohale jõuavad on probleem lahendatud. Loomulikult nii oligi.
Helen kirjeldas, et tema elus on olnud momente, mis tunduvad tagantjärgi mõeldes suisa pöörased ning nooruse uljus on ta mõneti mitmes olukorras ka päästnud. Näiteks kui selgub, et lennujaamast hakkab lennuk lahkuma, kuid Elton John ning tema saatjaskond on hilinemas tuleb lennujaama helistada seniks kuni lõpuks keegi toru piloodile annab ja ootama nõustub.
Ta meenutas ka seda, et pidi ühel hetkel Marilyn Mansonile ja tema 50'le tiimiliikmele suutma välja kaubelda viisad Venemaale. Seda 24 tunni jooksul ning nädalavahetusel. See aga tähendas, et konsul pidi nädalavahetusel selleks eraldi tööle tulema ning Helen tunnistab, et praegu ei tundu see küll normaalse asjana, mida paluda, kuid tol hetkel sai probleem lahendatud ning tuur jätkus viperusteta.
Neid ja mitmeid teisi värvikaid lugusid Heleni uskumatust ja üle 20 aasta kestnud karjäärist kuula kindlasti värskest Hirmocastist!
Heleni ning tema tiimi korraldatud festivalid Station Narva ja Tallinn Music Week toimuvad juba 26.-30. augustil. Lisainfot leiad SIIT ja SIIT!
